Pereema Evelin mängib kollast kõrrapilli

Pärnu muusikakoolis akordioni õppiv Tauno tunneb end klaveri tagagi kodus olevat. Foto: Urmas Luik

Pärnumaal Uulus elav Tammede kolmeliikmeline pereansambel võitis Raeküla keskuses “Peretuur 2009” tänavuse jõukatsumise, auhinnaks oli spaatuusik.

“See läheb käiku laste jõuluvaheajal, vette läheme kõik viis,” naerab pereisa Tõnis Tamm. “Tuusik on ju perele.”

ELWO elektriinsenerist pereisa (37) huumorisoon lõi välja juba Raeküla publiku ees seistes: “Nagu näete, ei ole tõrud tammest kaugele kukkunud.” Võidulood mängis ta poegade Taavi (12) ja Taunoga (10). Kõige väiksem, neljane Tanel jäi haigeks, ema Evelin pidi teda valvama. Tegelikult on Tammedel läbini pereansambel, kus mängivad kõik viis pereliiget. Tõsi, kodu hoidev neljajalgne Charlie veel mitte, aga koer oskab hästi kuulata.

Kui Evelin töötab Uulu koolis õpetajana, siis Tõnis harjutab samuti õpetajaametit, seda Saksa tehnoloogiakoolis.

Müüs auto ja ostis kitarri

Tuleb jutuks, kuidas ühine mäng kaotab pereliikmete vanusepiirid, peletab päevamured ja mis tore tunda: kõik on kuidagi võrdsed. Tõnis pillab moka otsast: “No mina olen ikka võrdsemast võrdsem. Olen see üks-kaks-kolm, läks, kaks-kolm!”

Pärnu poiss Tõnis õppis ameti Eesti põllumajanduse akadeemias ja tinistas juba tudengina kitarri, kaaslaste oma.

“Kui kümme aastat tagasi oma Moskvitši maha müüsin, ostsin endalegi kitarri. Basskitarri tõi jõuluvana tükkmaad hiljem,” räägib pereisa. Kohe lülitub sisse huumorisoon: “Valisin basskitarri, et oleks lihtsam mängida. Sel kõigest neli keelt, ja mis põhiline, keeled kestavad kauem, nad ju jämedamad.” Tõsinedes lisab ta: “Aga noh, et end basskitarristiks pidada, läheb kaua aega. Tunnen seda, kui autos tõelise meistri Raul Vaigla plaati kuulan.”

Tõnise “tõrud” pole tõepoolest isast kaugele kukkunud: Taavi õpib Pärnu muusikakoolis metsasarve ja Tauno akordioni. Muide, isa Tõnis on samuti Alda Tõnissoni käe all akordioni piinanud. Kui geene taga ajada, siis Tõnise vanaonu Eduard Kurrik mängis Pärnu orkestrites mitut instrumenti, samuti ollakse kaugelt sugulased helilooja Mart Saarega Hüpassaarelt.

Väike Tanel on vahepeal võtnud suupilli ja näitab, et tuleb mängimisega toime. Taavi ja Tauno oskused suupillil on imetlusväärsed seda enam, et muusikakoolis nad seda pilli ei õpi.

“Mina mängin kõige pisemat - kõrrapilli,” tunnistab ema Evelin lõbusalt. See on üllatusmuna sisu kollane ümbris, kus kõriseb kas riis, tatar või herned. Tõnis peab naist tagasihoidlikuks, sest Evelin oskavat klaverit mängida ja hästi laulda. Kui nad Tartus tutvusid, kõõrutasid kõik Evelini Salme tänava ühikatoa tüdrukud rahvakunstiansamblis Lakstigal. Evelin tudeeris Tartus õpetajaks.

“Pannkoogiõhtud seal olid muusikat täis ja nii me tuttavaks saimegi. Tartusse minnes mõtlesin: saan endale linnatüdruku. Ikka juhtusin maaka otsa: selgus, et Evelin on Põltsamaalt,” ei saa Tõnis naerutamata läbi.

Tauno kipub nootidega vallatlema

Taavi võtab metsasarve, Tauno suupilli ja isa basskitarri. Ehkki Tanelil on peos sinine suupill, ei mängi ta seda enam, vaid keerab end kord selja, kord küljega vaatajate poole. Ema Evelin püüab manitseda, aga tolku pole. Siis annab ema talle oma kollase kõrrapilli ja võtab Tanelilt suupilli, pakkudes: “Teeme vahetust!” See meeldib ja Uulu kortermaja tuba saab muusikat tulvil. Isa Tõnis kuulutab: “Teeme nüüd “Vanaisa polka” ka!” Aga sõber Charlie on närviliseks muutunud: seltskond püsib liiga kaua toas.

“Ta peab tuba oma kuudiks. Kui Eveliniga televiisorit vaatame, tuleb ta uksele, ohkab ja läheb tagasi,” räägib Tõnis. Taavi peab Charliega jalutama minna. Enne õnnestub tal Taneli poolik piparkook kapi äärelt suhu napsata.

Et mängimine naabritele probleemi ei tekitaks, tehakse jutupaus. Koos on pereansambel musitseerinud aasta, avalikkuse ees on vaid isa koos poegadega käinud.

Kuna poistel on palju huvialasid, peavad vanemad jälgima, et need õppimist segama ei hakkaks. “Taavi maletas, tahtis ka sõudma minna … Nüüd pühendub muusikale. Prioriteedid peavad paigas olema,” kinnitab Evelin.

Tauno olnud viiene, kui suur pillihuvi välja lõi. Ja kui Tauno muusikakooli akordioni õppima läks, valis Taavi sama tee ja pillidest metsasarve. Pereansamblis mängides on poisid võimelised mitmel pillil üles astuma ning neid mängu ajal vahetama. See muudab esinemise põnevamaks.

“Pool tundi jutti võiksime mängida küll,” ütleb Tõnis repertuaari kohta. Ta nutab taga aega, kui suguvõsad koos musitseerisid. “See kõik on kuhugi kadunud,” märgib ta. Ja lisab: “Tunnen, et poisid hakkavad üle pea kasvama: juba targemad kui mina.”

Lääne regiooni muusikakoolide õpilaste konkursilt on Taavi toonud kolmanda koha, Tauno pääsenud teise vooru. Tauno kippuvat nootidega vallatlema.

“Mõnikord on noot igav,” põhjendab Tauno. Huvitav on see, et õpetajate arvates omalooming sobib. Koostöös lauluõpetajast helilooja Toomas Volliga, kelle juures Tauno laulmist õpib, valmis laul “Ürask”. Sellega võitis poiss kevadel meestelaulu seltsi üle-eestilise poiste lauluvõistluse ja sai auhinnaks jalgratta.

“Juba teine ratas, esimese võitis kaks aastat tagasi samalt võistluselt,” meenub isale.

Vahepeal on Tanel otsustanud suupillimänguga tähelepanu võita. Keegi ei tee välja. Poiss läheb Charlie juurde ja mängib talle.

“Tore, et lastel on hobid, kindel tegevus. Jätkuks vaid häid õpetajaid, oma ala meistreid,” leiab isa. Ema lausub: “Eriti tähtis on, et poistel on isa-ema, et pere on tervik ja see tervik on koos. Et vanemad ei pea kodunt kaugel piiri taga raha teenima.”