Elmar Tringi kolm aastakümmet punases mantlis

Kõht punni, kähar habe ette, punane kuub selga ning Elmar Tringist ongi jõuluvana saanud. Tegelikult aga ei piisa jõuluvanaks saamiseks vaid aksessuaaridest - peab olema midagi enamat. Foto: Ants Liigus

Vabakutseline näitleja Elmar Trink on elu jooksul mänginud palju eripalgelisi rolle, ent ühtki kostüümi pole ta kandnud sellise järjepidevusega nagu jõuluvana oma, milles praegu jookseb juba 33. hooaeg.

Nagu nii mõnigi tänapäeva jõuluvana alustas Trink selles austusväärses ametis näärivanana. Või mis vana ta tollal oligi, käis alles Puurmani keskkoolis.

Juhuse ja kurja ilma tahtel jäi õpetaja, kes tavaliselt kooli nääripeol kandvas rollis üles astus, ootamatult haigeks. Nõnda tõmmatigi Tringile punakuub selga, kaeti esimesed hõredad habemekarvad koheva võltshabemega, torgati vitsakimp vöö vahele ja saadeti koolipere ette vastutusrikast ülesannet täitma.

Kolhoosiesimees eeskujuks

Seal ta siis seisis ning püüdis olla võimalikult sarnane oma näärivanaideaali - kohaliku kolhoosiesimehega, kes külarahvale kultuurimajas igal aastal näärimeest tegi. Oli teine selline suur, laheda jutuga rahvamees, kes hoogu sattudes tõmbas lõõtsa ja lõi laulugi lahti.

Hoopis teisest puust tegelane kui see, kes Trinkidel kodus kinke jagamas käis. Nagu Trink mäletab, siis ema punast mantlit kandnud kodune näärivana suurt muud ei teinudki, kui andis sokid-kindad üle ja läks oma teed. Ei lasknud ta endale salmi ette lugeda ega rääkinud ise midagi. “Ja kui rääkiski, siis sellise porgandi häälega,” mäletab Trink oma esimesi kokkupuuteid näärivanaga, kes nagu aastaid hiljem selgus, oli hoopis tema lihane vanaema.

Igatahes oli koolietendustel lootustandva etlejana silma paistnud Trink toogi kord ülesannete kõrgusel ega valmistanud publikule pettumust. Ega endale. Nii jäigi see amet talle külge.

Vanem kui leib

Koguni nii tugevasti, et kunagi 1990-ndate alguses, kui Eesti NSVst taas Eesti Vabariik sai ja näärivanad jõuluvanadeks muutusid, asutas ta kolleegidega teatrist jõuluvanade kontori.

Üheskoos sai ametlikult paika pandud, milline üks jõuluvana olema peab ja missugune ta olla ei tohi. Näiteks riietus peab olema korrektne, enam-vähem selline, nagu võib näha Coca-Cola reklaamides.

“Jõuluvana ei käi teksapükstega,” on Trink kindel. Samuti on kohustuslik korralik riidest kott. “Ta ei võta ju karbist või mustast prügikotist kingitusi välja,” ei tee Trink selleski suhtes järeleandmisi.

Mis füsioloogiasse puutub, siis Trink on veendunud, et jõuluvanal peab olema kõht ees, kas või väike, aga peaasi, et on. “Jõuluvana ei tohi olla kõrend – see ei ole väärikas,” leiab Trink. Endal on tal jõuluhooajaks valmistatud spetsiaalne libakõht. “Võib-olla ma kasutan seda nüüd küll vähem, sest enda oma hakkab juba vajalikke mõõtmeid võtma,” tunnistab Trink.

Käitumisreeglitest niipalju, et sai ära otsustatud: jõuluvana võib rüübata mõdu, veini või muud alkohoolset jooki nõnda palju, kui süda lustib ja pea kannatab. Ainult mitte töökohustusi täites. “Ja vahetult enne lapse juurde minekut sa ei tõmmanud sigaretti ka,” kinnitab Trink, kelle väitel ei jätnud reeglid ruumi eksisammudeks.

Peamine on Tringi sõnutsi aga see, et jõuluvanal peab olema aega iga lapse kuulamiseks. Samal ajal ei tohi vana ise tummahammas olla. Ühine keel tuleb leida kõigiga, päris pisikestest ättideni välja. Jõuluvanale on ju kõik inimesed, sõltumata east, nagu lapsed. “Sest jõuluvana on vana – veel vanem kui leib,” sõnas Trink.

Autoriteetne vanake

Aastakümned on läinud. Lapsed, kellele Trink kunagi näärivanaks käis, on nüüd ise lapsevanemad ja osast toonastest noortest vanematest saanud juba vanavanemad.

Ent jõuluvana on oma põhiolemuselt jäänud samaks. Selliseks vastuoluliseks nähtuseks elutoa kuuse kõrval jõululaupäeva õhtul. Ühelt poolt on ta ju karmikoeline, karvane ning valju häälega taat, kelle saabumisest annab märku vali prõmmimine uksele. Teinekord on tal koguni jäme sau käes ja vitsaraag vöö vahele torgatud. Pole ime, et lapsed teda kardavad. Teisalt toob ta kingitusi, võtab väiksemaid põlve peale ega pahanda, kui teda habemest sakutada.

Nii nagu Trink asjast aru saab, esindab jõuluvana omamoodi isa või vanaisa kuju, mis ühendab endas hirmu ja armu. Samuti võib ju teda pisut pontsaka keha ja valge habeme tõttu koguni pilvepiiril jalgu kõlgutava taevataadiga võrrelda. Tõepoolest, nagu taevataat näeb pilvelt kõike, nii on jõuluvanal täpselt teada, mida lapsed aasta jooksul head või halba korda saatnud on. Mille eest kiita või millele tähelepanu juhtida.

Ning kui jõuluvana juba midagi ütleb, siis nii ongi. “Võib-olla isegi vanaema ja vanaisa sõna ei kuulata, aga jõuluvana sõna loeb,” usub Trink.

Üle ei maksa pingutada

Eks aita sõna maksma panna jõuluvana kotis olevad kingitusedki. Trink mäletab, et on luuletuse eest üle andnud näiteks autovõtmed. Ühele lapsele sai jõuluime reaalsuseks, kui ta sai endale kingikotist päris koerakutsika.

Parimad kingitused on aga Tringi meelest need, mis on enda kätega valmis tehtud. Olgu siis villased sokid või labakud, puidust nikerdatud võtmehoidja, savikruus või muud sellist, millesse on kätketud valmistaja südamesoojus. “Selles on hea energia: selle valmistaja on ju sinu peale mõelnud,” kinnitab Trink.

Ei pea olema sugugi nõnda, et mida suuremal hulgal kingitusi, seda suurem armastus. Trink mäletab, et ükskord tulnud tal pere üksiklapsele üle anda pealt 30 kingituse. Esmalt seisnud ta koridoris silmitsi hiigelsuure kotiga, mis tuli elutuppa vinnata. Kui see tühjaks sai, tarisid sugulased 200-liitriste prügikottidega kingitusi juurde. Olukord kiskus jaburaks ja kurnavaks.

“Kingitus on tore asi, aga suurem väärtus on see, kui jõulude ajal perega üheskoos piparkooke või jõuluorikat küpsetatakse või kuuske kaunistatakse,” on Tringi arvates ilmas peale materiaalsete muidki väärtusi.

Omaette teema on Tringi jutu järgi asutuste jõulupeod. Seal minetab jõuluvana oma harda jõulurahu riikitooja rolli ja on pigem meelelahutaja. Nii on tal tulnud asutuse jõulupeol striptiisi teha. Teinekord aga jagada kingitusi basseini serval, mantli all tavaliste jalavarjude asemel ujumispüksid ja vilte asendamas lestad.

Tervist, õnne ja meelerahu

Ent isegi sedaviisi, veidi muutunud kontekstis on Tringi arvates oluline tekitada jõulumeeleolu. Sest inimestel on seda vaja, olgu jõulupidu kui tahes meeletu ja ekstravagantne. “Inimene on oma olemuselt laps, see lapselikkus tuleb ainult üles leida,” usub Trink. On ju lapsele jõulud sünnipäeva kõrval aasta tähtsaim püha, kui salajased, vaid päkapikule usaldatud soovid täide võivad minna.

Kui Trink saaks ametivendadelt midagi endale soovida, võtaks ta hea meelega suure kotitäie tervist, õnne ja meelerahu.

Tõsi, viimasena mainitu saavutamiseks on tal endalgi retsept valmis mõeldud. “Kõigepealt tuleb iseendale aasta jooksul tehtud patud andeks anda, siis kõigile teistele nende patud andeks anda ja sellise hea tundega ongi uuele aastale hea vastu minna,” väärtustab Trink kristlikke tõdesid.