Üleilmse kliimakokkuleppe ettevalmistamine viis mind jõulukuus Malmösse. Selles Kopenhaageni sõsarlinnas teisel pool Öresundi ehk Eesti meremeeste keeles Taani väina viimistlesime deklaratsiooni, mis on osa pikaajalisest rahvusvahelisest protsessist.
Kliimaleppe aruteludelt jäid kõige enam meelde kohtumised Malmö eestlasest linnapea Ilmar Reepaluga. Tema korraldusel sai teoks mitmepäevane ajurünnak Malmö raekojas. Kuna läbirääkimised toimusid mõnusas jõulumeeleolus, siis sellest mu ülesvõtted ja heitmõttedki.
Olin siiani Malmöst alati suure hooga mööda sõitnud. Pole ma ainus, kes Stockholmis randunud praamilt tuhatnelja Amsterdami või Pariisi kihutab. Malmö kui Skåne ehk Lõuna-Rootsi suurim linn jääb vaid viitadele. Malmö hing ja olemus oli mu teadvuses valge laik.
Seda suurem oli üllatus avastada linn, mis viimase 15 aastaga on tagasi võitnud oma ajaloolise koha Põhja-Euroopas ning seda suurel määral just tänu Ilmar Reepalule, 1943. aastal Läänemaal Nõval sündinud ja hästi tagasihoidliku loomuga inimesele.
Koos vanematega pages temagi Rootsi juba järgmisel sügisel. Täiskasvanuks sirgudes omandas ta arhitekti kutse ning töötas 16 aastat linnaplaneerijana. Reepalust sai sotsiaaldemokraat juba üliõpilaspäevil.
Tegevpoliitikasse astus mees aga alles 1985. aastal ja sotside suur valimisedu 1994. aastal tõi Reepalule võimaluse hakata tööle Malmö linnapeana.
See oli hulljulge samm. Malmö oli tollal veel hullemas kaoses kui Pärnu praegu. Malmös oli enamik vabrikuid kinni pandud ja tööpuudus ulatus 25 protsendini. Suure transiidisadama ainuomanik Saab kavatses seiskunud omandi edasi müüa ühele mitte-Rootsi firmale. Reepalu meeskond kasutas linna ostueesõigust ja alustas Malmö Läänesadamas suurt rahvusvahelist arendusprojekti.
Nüüdseks on kunagisest sadamaalast saanud Malmö ihaldatuim elurajoon, mida ehib hispaanlase Santiago Calatrava projekteeritud 54korruseline tornelamu “Pöördes torso”.
Tee Calatravani kui maailmanimega arhitekti ja Ateena olümpiastaadioni autorini oli pikk. Otsides staararhitekti, kelle meistriteos kaunistaks Malmöt, käis Reepalu esmalt Los Angeleses Frank O’Gehry jutul, kuid tema hind osutus liiga kõrgeks. Šveitsis elavat Calatravat motiveeris peale raha emotsionaalne külg: tema küljeluu on pärit siitsamast Skånest.
Reepalu on kutselt küll arhitekt, ametilt linnapea, hingelt aga filosoof ning visionäär. Tema siht on muuta Malmö nooruslikuks teadmiste linnaks.
1998. aastal avatud Malmö ülikool on kasvanud Rootsi suurimaks kõrgkooliks: siin õpib üle 21 000 tudengi ja selle numbriga ületab kool Rootsi vanimat alma mater’it naabruses asuvas Lundis.
Kui Reepalu linnapeaks sai, oli Malmö Põhja-Euroopa tagahoov. Nüüd on see Skåne suurim linn ümbruskonnas elava ligi kolme miljoni lõunarootslase ja teisel pool väina paikneva paarimiljonilise Kopenhaageni linnastuga Põhja-Euroopa kõige kiiremini arenev piirkond.
Ja jälle suurel määral tänu Reepalule, kes juba esimestel linnapeaks olemise kuudel haaras hullumeelsest ideest ehitada sild Kopenhaageni ja Malmö vahele.
Reepalule meeldib Winston Churchilli ütlemine ”Kõik rääkisid, et see pole võimalik. Siis aga tuli inimene, kes asjast midagi ei teadnud, ning tegi ära”.
Mis veel teeb Malmö eriliseks? Kindlasti asjaolu, et linn elab täielikult taastuvenergiast. Tuuleelektrit toodavad tiivikud Öresundi voogudes, kogu linna prügi läheb jõujaamade kütteks. Kõik bussid sõidavad biogaasiga, mida toodetakse Skåne põldudel kasvavast energiavõsast. Katustele monteeritud päikesepatareid pumpavad suvekuumuse sügavale paekihtidesse, kust talvel see hoonete kütmiseks tagasi võetakse.
Tänu Läänesadama passiivmajadele on siin süsihappegaasi emissioon viidud nulli.
Malmös on tehtud väga palju, et inimene oleks otsekontaktis oma linnaga. Üle 400 kilomeetri jalgrattateid, Augustenborgi linnaosa katustele rajatud lille- ja köögiviljaaiad peaksid siduma üle 150 eri rahvuse ühtseks kogukonnaks. Ent võta näpust: Reepalu koduaknasse on isegi tulistatud. Pärast seda kui ta kogemata väitis, et 40 protsenti immigrante on linnale palju.
Milles siiski seisneb Reepalu fenomen? Küsisin seda kohalikelt poliitikutelt ja sain vastuseks, et tegemist on ülimalt tasakaaluka, targa ja kaugele ette vaatava inimesega.
Reepalu on 15 aastat püsinud linnapea ametis tänu oskusele ära kuulata kõik raekojas esindatud erakonnad ja toetada neid ideid, mis teevad hallist linnast särava ning kaugele paistva kantsi.
Kliimakonverentsi teesidele antud riigipeade allkirjad pole küll siduvad, kuid Malmös ja Kopenhaagenis arutatu pani miljoneid inimesi mõtlema planeedi tuleviku üle. Oma avasõnas ütles Reepalu, et tunni jooksul maakerale langevast päikesevalgusest piisab inimkonna energiavajaduse rahuldamiseks terve aasta jooksul. Ja küsis kohe: kas oskame seda tarvitada nii, et kõigile jaguks soojust, valgust ja armastust?
Jõuluõhtul tahaks edu ja sihvakaid visioone soovida nii Ilmar Reepalule kui kõigile meie omavalitsusjuhtidele, kes oma kodulinna või -valla tulevikule andumusega pühenduvad.
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)