Jumal sai ja saab inimeseks

Kallis Pärnumaa rahvas, Uku Masing on ütelnud: “Mina usun, et on olemas üksainus Jumala Vaim (Jumala Poeg või Tütar, kuidas iganes oskate öelda), kes hulgub maad pidi ja lihastub hüüdma inimesi, et nad end Temale annaksid end lahti osta kosmose vanglast ehk tapamajast.”

Tõepoolest, Jumal hoolib inimesest niivõrd, et näitab talle teed, mis seisneb armastamises ehk olemises jumalariigis, see tähendab tema valdkonnas. See on õnnetus inimesele, kui ta proovib endale tõestada, et jumalariik on tulevane sündmus. Inimese tee ei seisne kulgemises Jumala juurde ehk taevariiki. Inimese tee seisneb olemises taevariigis, selles maailmas, kust Jumal tuli siia maailma. Jeesus on tee Isa juurde. Jeesus ei ole üksnes vahelüli inimese ja Jumala vahel, Jeesus on inimeseks saanud Jumal. Ta on Jumal ja inimene korraga. Pole enam etappi nende vahel.

Kuula, inimene: Jumal sai inimeseks, et sina võiksid saada Jumalaks. Inimese tee on olla Jumal, elada teises maailmas, ja ometi siin. Kui Jeesus tegi jumalikke tegusid, tegi ta neid tõelise inimesena. Inimesed olid jahmunud, kui Jeesus kuulutas pattude andeksandmist, sest kes muu võib seda teha kui ainult Jumal. Aga inimese tee ongi ju olla Jumal.

Selline inimene on pahanduseks neile, kes üritavad uskuda, et võimatu on Jumalal saada inimeseks. Inimeseks, kes korraga on nii Jumal kui inimene, jumalinimene. Kui nad ei suuda uskuda seda kurioosumit, ei saa nad loomulikult uskuda inimese minemist Jumalaks. Inimese muutumist Jeesuseks.

Justkui asjata ütles Jeesus siis end olevat tee, sest see tee on tehtud miljonite valgusaastate pikkuseks ja vaid teoreetiliseks on jäänud võimalus olla nagu Jeesus: viibida jumalariigis, Jumala valdkonnas siin, nüüd ja praegu. Jeesuse sünd aga tahab ütelda, et taevas ja maa ei saa uueks kunagi tulevikus ega teadmata paikades, vaid silmapilgu vältel ning siinsamas. Ja inimene sammub edasi inimese teed ja see on tee jumalariiki.

Meie põeme vaimuhaigusi, nagu näiteks laiskus, kõrkus, ülbus, saamahimu, kadedus, armukadedus, naudingujanu, võimuiha. Kuid need ei pea tingimata olema inimesel. Kes tahakski olla vaimuhaige? Aga kas pole hullu üks tunnuseid see, et ta ise ei pea end hulluks?

Kui peame neid haigusi inimesele loomulikuks, kaasasündinuteks, tunnistame Jeesuse ebanormaalseks, inimvärdjaks. Ja selle loogika kaudu öeldakse, et Jeesus polnud tõeline inimene. Nii salatakse maha Jeesus kui inimene ja tehakse temast üliinimene. Ja siis proovitakse Jeesust välja vabandada sellega, et ta oli inimeseks saanud Jumal.

Just. Ta oli inimeseks saanud Jumal, jumalinimene, kes samal ajal oli Jumal ja tõeline inimene. Päris inimene! Mitte kurioosum või looduse eksitus. Vähemalt kristlased peaksid teadma, et Jumal ja inimene ei olnud temas segunenud ega üheks sulanud.

Kui nüüd see tõeline inimene ei evi vaimuhaigusi, siis kuidas saavad inimesed, kes neid omavad, tunnistada end tõeliseks? Kas tõelist inimest iseloomustab näiteks patt? Et ollakse harjutud patuga, ei pea tähendama, et see on inimese loomulik olukord.

Inimühiskond paistab olevat harjunud sõjagagi. Niimoodi on see kindlasti Euroopa Liidus ja USAs. Seal, kuhu Eesti tahab areneda. Pidevalt toome ju välja, kui mitu aastat oleme maha jäänud nn arenenud riikidest ehk nende tapmisvõimest ja -oskustest.

Siinkohal võidakse muidugi vaielda, et sõdades on süüdi keegi teine või kolmas, meie ainult kaitseme. Näiteks Eesti õigeusu kirikus on arutuse all olnud, kas kutsuda teatud inimgruppi kaitse- või sõjaväeks.

Eesti sõdib, ründab ja tapab ning saab tapetud. Seda peame loomulikuks väitega, et niimoodi kaitseme oma vabadust. Kuid väide, et vabadust ja rahu saab kaitsta sõjaks valmistudes, on nõme. Sõjaks valmistumine viib sõjani. Sõda aga on ju tapmine, vägistamine ja sandistamine. Ja maailm ülistab ja propageerib seda kõike.

Viimane ilmekas näide on Nobeli rahupreemia andmine sõjardile. USA presidendile ei tehta ülekohut, kui teda kutsuda niimoodi. Ja tal jätkus küllalt rumalust see auhind vastu võtta.

Jõulud ei ole rahuaeg. Juba kas või sellepärast, et inimestes pole rahu. Jõulude ajal teenivad firmad ja pangad (hiigel)-kasumeid. Rikastumine – ja see toimub ligimese arvelt – on kaugel rahust.

Jõulude ajal ei lõpetata sõdu. Kui kunagi tehtigi sõjapidamises paus, oli see silmakirjatsemine. Ja kui väita, et on kristlik, kui tapmises tehakse paus Kristuse sündimise pühal, öeldakse sellega, et kristlase loomulik olu on tapmine ja silmakirjatsemine. Kas valimisvõitlused katkevad jõuludeks? Kui demokraatia seisneb võitluses, kuidas siis saab demokraatia tulemuseks olla rahu?

Demokraatia laialilaotamine maailma ei ole rahu kuulutamine. Demokraatia tähendab vabadust valida sõda. Muidugi, see tähendab vabadust valida rahugi. Aga valigem siis! Valimegi rahu. Tänapäeval tähendab see valmistumist sõjaks. Ja ring saab täis. Kokkuvõttes ei valita südame- ega jõulurahu. Ja paljud rikastuvad. Tühja kah, las rikastuvad. Või on sinu silm kade, et teisel seda rahanatukest palju on?

Kui kaua peab korrutama, et kuri sünnitab kurjust ja mõõgatõmbaja hukub mõõga läbi? Vaadakem sellega seoses kummalist asja: Eesti Wabariik lõpetati ilma püssipauguta ja Eesti Vabariik sündis ilma püssipauguta.

Ütleme, et see oli Jumala tegu, et vabariiki taastades ei pidanud me verd valama. Miks ei kipu me ütlema, et too esimene sündmuski oli Jumala tegu, tema hool meie suhtes? Miks me ei kipu mõtlema, et Jumal lasi meil sattuda NSVLi hakklihamasinasse, et teeksime sellest teatavaid järeldusi, näiteks mitte taandareneda koos Läänega. Kuidas küll oleme minetanud võimaluse minna mõnda muud teed pidi, kui seda on tappev, vägistav ja sandistav tee?

Inimese pääsemist tapamajast ei aita õpetussõnad ega mingisugused ideoloogiad. Aitab ainult muutumine. Muutumine usu läbi. Mitte suure usu läbi, vaid sellise päris pisikese. Keegi pole nõudnud suurt usku, välja arvatud väga paljud usuõpetajad. Jeesus osutas: oleks teil ometi usk, kas või sinepiivasuurune.

Probleem oli ja on usu puudumine, mitte selle suurus. Jumala valdkond usutakse olevat mäe taga. Ja Jeesus ütleb, et usu läbi tõuseb meid takistav mägi oma kohalt ja tõstetakse mujale.

Meie aga kipume usku pidama selleks, et usume suutvat ronida üle selle mäe jumalariiki.

Usume ja usume ning mägi aina kerkib. Ja siis õpetatakse, et usk peab olema üha suurem ja tugevam, vastavalt sellele, kui kõrgeks on mägi kerkinud. Kristlane võiks ju taibata, et usuga ei alga ronimine, vaid kaob takistus. Ja takistust polegi enam, sest Jumal on inimeseks saanud. Meie aga usume ikka veel olevat mingi takistuse Jumala ja inimese vahel. Näiteks oma patu. See on meie totrus, et usume patu olevat võimsama kui Jumal.

Põhimõtteliselt kuulutatakse satanismi, kui öeldakse, et saatan valitseb seda maailma. Ja pannakse saatan ning Jumal omavahel võitlema. Oh seda rumalust! Kuidas siiani pole selgeks saadud, et see, keda loodud pole, ei saa kuidagi omada vastast.

Jeesus ei sündinud mitte selleks, et murda saatana valitsus. Vastasel korral tunnistavad kristlased, et Jumal ei halda maailma. Jeesus sündis selleks, et näidata inimesele inimese teed - armastada. Jeesus ei sündinud selleks, et panna meid õigesti käituma või tundma mingit erilist tunnet. Jeesus sündis, et oleksime vabad. Mitte valimise mõttes, vaid vabad valikutest. Ja see on armastamine. Jeesuse sünd on Jumala armastuse tegu ning väljendus.

Armastuses ei ole head ega halba, õiget ega valet, väiksemat ega suuremat. Armastuses pole korda maailma mõttes, demokraatiat ega mittedemokraatiat. Ometi on selles kord, jumalariigi kord. Jumal ei vali head, ta ei tee head, sest tema kihelkonnas puudub kurjus. Jumal armastab ja teeb armastustegusid. Meeldigu see meile või ei. Jumal sai ja saab inimeseks.

Häid jõule või hääd Jeesuse sünnipüha! Kuidas keegi soovib.