Habras Aive Vahter rähkleb kodus sangpommiga

"Huvi selle ala vastu peab olema ja julgust alustada on vaja," kostab naiste sangpommirebimises 203 korraga Eesti rekordi püstitanud Aive Vahter oma kodus Saarde külas. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Naeratus näol, rebib Sihveri talu perenaine Aive Vahter üles 16kilose sangpommi, millega sinasõprust on ta pidanud napilt aasta ja püstitanud naiste vanuseklassis Eesti rekordi 203 tõstega.

"Aive on väga suur leid," ütleb tema kohta Eesti jõutõste liidu sangpommisektsiooni esimees Ülo Kuusk, rõhutades, et Vahteri spordianne lõi välja alles nüüd.

Eestis hakkasid naised sangpommirebimist kui spordiala harrastama aastat viis-kuus tagasi. Koduriigis on arvestatavaid tegijaid õrnema soo hulgas kümmekond, rahvusvahelistel võistlustel võivad nad pinget pakkuda 18 riigi esindajatele.

Huvi spordiala vastu

Aive haarab kõvemini raske metallist tõstevahendi sangast, elutuba on ahjusoe ja lagi põrandast nii kõrgel, et väljasirutatud käes pomm sinna auku ei põruta. Sangpommiga rähklemise ajal heidab ta uurivaid pilke riidekapi poole, mille uksepeegli lihvitud klaasilt aimub liigutuste täpsus.

Tasu niisuguse mitte just naiseliku spordiala harrastamise eest on tagatoas riiulil. Kuldsed ja hõbedased karikad, diplomite kaust, medalid, mille hulgas kujunduse esinduslikkusega särab Venemaal Sankt-Peterburgis septembris Euroopa meistrivõistlustel 24kilose sangpommi rebimise eest väljavõisteldu. Neevalinna treenerid arvasid, et kui Aive harjutaks nende käe all, lihviksid nad temast tähe.

"Venemaa võistkonna naised treenivad kaks korda päevas treenerite juhendamisel, ma arvaks, et minu trenn on selle kõrval ikka hästi nadi. Nad vaatasidki mind, et kust ma selline tulnud olen," muheleb 44aastane Aive oma harjutusväljakul ja lennutab mängeldes raskuse maast lahti.

Tehnikat õpib naine võistlustel ja internetist, paneb kõrva taha kaasvõistlejate nõuanded ja lihvib talletatut kodus peegli ees.

Kilingi-Nõmme spordihoonest kasutada antud 16kilone sangpomm käib põranda ja lae vahet nagu kellapendel ja hingeldamist pole kuulda.

Toanurgas ootab 24kilone pomm. Selle tõi Aivele jaanipäeval kingituseks koduvalla kodanik sõnadega "ehk läheb vaja". Maardus maailmameistrivõistlustel rebis Aive kingitud raskust 50 korda ja veteranide klassi võidukarikas kaunistab nüüd riiulit.

Esimest korda võttis ta pommi kätte jaanuaris Pärnumaa valdade talimängudel Audrus ja jäi silma selle ala veendunud harrastajatele, näiteks Valdi Killingule.

"Ja täpselt, nii see sangpomm hakkaski mulle meeldima," kinnitab Aive.

Leiba teenib aiandushuviline naine AS Eesti Metsataimes, tõstab seal nelja- kuni kuuekiloseid istikukaste ja võtab töödki nagu lihaste tugevdamise võimalust. Kord-paar nädalas käib ta Kilingi-Nõmme spordihoones jõusaalis või seinatennist mängimas.

Mehed ammuli sui

"Odav, lihtne, tervislik spordiala," ütleb sangpommisektsiooni esimees Ülo Kuusk ja seletab siis oma Palamuse kodust telefonitsi pikalt, kuidas sangpommirebimisel saavad kehaosad suure koormuse, sportlane ise pole kõver kui kreeka e ja kui terekäe ulatab, ei anna nagu lehmanisa pihku, vaid ikka tugeva käe.   

"See jõud vist tuleb iseenesest, eks töö taimeaias natukene karasta, aga ma olen eluaeg maatööd teha saanud ja natukene teen trenni ka," kostab Aive ja usub, et sangpomm oleks ta kindlasti üles leidnud. Sellepärast, et igal asjal on oma aeg ja juhustel on tema elus olnud määrav tähtsus. "Ma satun sellisesse kohta vahel, et ... prooviks," seletab ta. "Jaanuaris alustasin sangpommiga, veebruaris lõpetasin metsanduse eriala kaugõppes Tihemetsas. See oli samamoodi, et kutsuti: "Tule!" Milles küsimus, läksin, hästi vahva oli."

Hüvakäe asemel kõlgub 16kilone kandam sangapidi kurakäe otsas. Võistlustel alustabki Aive rebimist vasaku käega, kuigi ei arva, et see oleks paremast tugevam. Võistlusreeglistikus on ette nähtud kümme minutit rebimisaega, Aive on tõstnud ühe käega 110 korda jutti ja alles siis kätt vahetanud, nagu reeglid ette näevad.

Lahkuval aastal ei ole toimunud sangpommivõistlust, kus Pärnumaad esindav Aive Vahter jäänuks esikolmikusse tõusmata. Eestis ei ole talle naiste hulgas kuigivõrd konkurente, rahvusvahelistel võistlustel seevastu pinget jagub, Lätis Ventspilsis näiteks võistlesid 14 riigi esindajad, kaugeimad neist Ameerika Ühendriikidest.

"See ei ole küll olümpiaala, aga ikkagi spordiala. Ja uhke tunne on tõusta pjedestaalile kui Eesti riigi sportlane," särab sangpommisangar seda tunnet kirjeldades.

Politseitöölt pensionile jäänud abikaasa on leppinud sellega, et naisel on harrastus, mis viib ta oma kulu ja kirjadega riigipiiritagustele võistlustelegi. Seal vaatavad meesvõistlejad ja publiku poolel istujad habrast naist ammuli sui: küll on ikka tugev!

"Huvi selle ala vastu peab olema ja julgust alustada on vaja, sest tehnika on õpitav," paneb Saarde valla Saarde küla Sihveri talu perenaine lõpuks oma kandami põrandale ja hakkab medalisaaki ette näitama.