Vanade majade saatus ongi vaikselt ära laguneda

„Siin võib ju elada küll, miks peaksime mingi plokklobudiku üles lööma,” on Leonida Jürisoo nõutu. Foto: Urmas Luik

„Teised pole nõus, ütlevad, et nende surmani käib küll, aga mina ütlen, et ma ei saa enne surragi, kui maja on korda tehtud,” laiutas Leonida Jürisoo Kilingi-Nõmmes Pärnu tänav 43 maja katusekorruse toas käsi. „Mis me nüüd teeme, jäängi ilmasambaks või?”

Peagi 92aastase kilinginõmmelase mure on seda suurem, et talle ei tee muret mitte üksnes tema korter seitsmele perele koduks majas, vaid kogu 1906. aastal ehitatud hoone seisukord.

„Mina elan veel nõukogudeaegsest rasvast: siin oli köök, kaks tuba, katusealune, lasin absoluutselt kõik välja ehitada,” osutas Leonida käega enda ümber. „Mina olen saanud, ma ei saa aru, miks teised ei ole.”