Peeter Järvelaid: Väärikusest kultuuris

Professor Peeter Järvelaid: kui väärikuse suureks mõõdupuuks mehele on võimalus hoida kätel oma last, siis veelgi suurem õnn on hoida süles lapselapsi.

FOTO: Erakogu

Mõeldes uue aastatuhande esimesele kümnendile

Lõppevat, 2009. aastat võib nimetada dr Martin Luther Kingi (1929-1968) aastaks, sest 1964. aastal Nobeli rahupreemiaga pärjatud USA mustanahaliste inimõiguste liikumise juhi sünnist oleks möödunud 80 aastat. See on USA ja paljude muude heaoluriikide meeste keskmine eluiga ja temagi võinuks veel olla meie keskel.



Kuid nagu teame, kujunes selle unistada julgenud mehe elu lühikeseks, sest paraku oli tema unistustel suuri vastaseid, kes ei kõhelnud isegi tulirelva päästikule vajutamast. Kingi elu ei suutnud mõttejõuga päästa need inimesed, kes tulid temaga kaasa kuulsal 1963. aasta marsil Washingtoni, ega need 200 000 inimest, kes tema kõnet seal kuulasid. Vaatamata sellele, et Martin Luther Kingi pole juba üle 40 aasta meie keskel, läheb ta järgnevatele põlvedele ajalukku mehena, kes julges unistada. Oma kaasaegsetele jäi ta mällu mehena, kes oma esinemisi alustas sageli sõnadega: ”Mul on üks unistus“ (”I have a dream ...“).



Kingile poleks 2009. aastal maailmas kindlasti nii palju tähelepanu pööratud, kui just selle aasta alguses poleks USA presidendiks saanud tõmmunahaline Barack Obama. Selle suurriigi mustanahaline esileedi ei varjagi, et nende pere tõid orjakauplejad Ameerikasse elusa kaubana. Kas Kingi unistus, mis kuhjaga täitub juba neli aastakümmet hiljem, saabki olla suur unistus? Saab ikka.



Ülivõrdes hindavad järglased suurte soovide täitumise korral ikka seda soovijat kui isiksust. Vaadates unistustele ja nende võimalikule täitumisele maailma võimsaima riigi USA näitel, tekib paratamatult küsimus: milline on meie unistuste unistus või kui see on veel sõnastamata, siis milline võiks olla Eesti tõeliselt suur unistus, mida saaksime kui loitsu nii rahvana ühiselt kui üksi olles esitada? Oleks ju tore omada sihti, et vaikselt koos oma laste ja lastelastega öelda kas või igal hommikul ärgates ja õhtul enne uinumist: “Meil on üks unistus ...”



Kuidas leida unistuste unistust?


Viimastel aastatel oleme oma poliitikutelt kuulnud, et umbes 15 aasta pärast on Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Tõsi, pole kuskilt täpsemalt kuulnud, kuidas see elu siin näiteks aastal 2020 või 2025 päriselt hakkab välja nägema.



Praegu elab Eestis veel palju inimesi, keda valitsejad on juba püüdnud panna uskuma utoopiaid. Umbes samal ajal kui Martin Luther King rääkis oma unistustest USA-le, jutustati NSV Liidus rahvale kommunismi saabumise võimalikkusest sel suurel maal.



Pildid elust ”õnneimpeeriumis NSV Liidus“ maaliti isegi palju konkreetsemad, kui seda tegi USA suur unistaja. Vahe Kingi ja NSV Liidu vahel oli selles, et kommunism oli riiklik, ametlik poliitiline utoopia.



Nii pidid tollal noorpaaridele käegakatsutavas kauguses olema tasuta korterid (aastal 1980!), aga kaugemas perspektiivis pidi selles impeeriumis jõudma kätte aeg, kui igaühel tuleks panustada ühiskonda vaid nii palju, kui tal tahet, soovi ja oskusi jagub, aga vastu saada võiks ühiskonnalt kõike, mida hing igatseb, ja nii palju, kui just vaja peaks minema.



Loomulikult on minu kokkuvõte tollal väljapakutud kommunismi pildist lihtsustatud, kuid see sai toodud näitena sellest, et kui me tõesti Eestis sõnastame ühiskonnana unistuse saada nii rikkaks, tasuks ehk lasta sellist argumentatsiooni kontrollida erapooletutel tunnustatud spetsialistidel. Kas pole see mõte järsku vastuolus praegu tuntud loodusseadustega? Või tuleb kuidagi täpsustada, kas rikas riik tähendab rikast rahvastki.



Kes on Eestis rikas?


Nüüdisaegses Eestis on ajakirjanduses loodud pildi järgi meie ühiskonnast raske aru saada. Ajuti tundub, et rikkaid ja ilusaid on meil liiastki. Ent kui võtame sissetulekute ülevaate võrdluses ülejäänud riikidega, ei pruugi aru saada, mille üle siin Läänemere kaldal ärbeldakse.



Oskus rikas olla on muu seas kultuuriline nähtus. Seepärast ringleb nii palju naljalugusid uusrikastest, kel mingil põhjusel on teatud ajaks kogunenud enam raha kui ümbritsevatel, aga jumal pole neile tavaliselt kaasa pannud seda oskust, kuidas käituda endale uues staatuses ja kasutada seda vara, mis saatuse tahtel on nende valitseda antud.



Raha poolest väga rikkaid on siinsel maal ajaloos vähe olnud. Ääremaa asi. Kes on tahtnud tõesti rikas olla või selleks saada, on pidanud end suuremate rahajõgede äärde elama-tegutsema sättima. Siia on jäänud sageli ikka oma väikse rikkusega ärplejad, kes nagu Tammsaare ”Tõe ja õiguse” kangelased kohe esimesel võimalusel kõrtsi põrutavad ja seal vaesemate naabrimeeste ees sajaseid (olgu need siis katariinad, rublad, kroonid või eurod-dollarid) varbavahele topivad, püüdes saada sellega aseainet puuduvale eneseväärikusele.



Samal ajal on tasakaaluks siia maale pandud alati elama vanaema tüüpi rahvast, kes vaatamata sellele, mis aeg parajasti poleks, on oma lastelastele kõige rikkamad. Sel foonil ongi kisendav kultuuriline vastuolu tänapäeva ühiskonnas, kus ühes otsas halva näitena pangadirektor, kes avalikkuse ees meedia vahendusel ärpleb, et suudaks vabalt ära elada 5000 krooniga kuus. Siis teatab sama mees ajakirjandusele, et Euroopa Panga esindajana Eestis - või oli see hoopis selle Euroopa panga kontorijuhatajana? - peab ta tingimata saama rohkem palka kui Eesti Vabariigi president.



Enne jõule, kui riigikogu otsustas aastast 2011 hakata meie riigi presidendile maksma palka 5200 eurot kuus (seda muidugi lisarahana, sest sisuliselt on Eesti president riiklikul ülalpidamisel), näitas üks Euroopa satelliitkanaleid tõsielusarja, kus rikkad austerlased valivad endale lapsehoidjat. Selles mängus läbipõrunud lapsehoidja, kes pererahva kurvastuseks suitsetas ja kel polnud juhiluba, et lapsi sõidutada, nõudis peale täieliku ülalpidamise 5000 euro suurust kuupalka. Selle peale tahaks öelda, et küll oli hea elada ajal, kui kõik maailma telekanalid ei jooksnud meile koju kätte.



Tänapäeva reaalsus ongi see, et hinnanguskaala ühes otsas on need, kes saavad 100 000 krooni kuus, ja teise otsa asetame vanaemad-vanavanaemad ning need tööinimesed, kellele 5000 krooni kuus on väga suur sissetulek.



Mis ühendaks ühiskonda, mille liikmed paratamatult jäävad ebavõrdsesse seisu?



Väärikus kui mõõdupuu


Maailma kõige kuulsam konstitutsioonikohus on kindlasti USAs, väga tunnustatud konstitutsioonikohus on Saksamaalgi. Eesti elab paraku kultuuris, kus ühiskonnas pole veel küpsenud surve, et Eestis võiks vastava nimega kohus olla.



Mõni aasta tagasi õnnestus kuulda Venemaa konstitutsioonikohtu esimehe unistust, kes oma karjääri jooksul soovis jõuda otsuseni kohustada Venemaa valitsejaid tagama riigi kodanikele selline sotsiaalne tugi, mis garanteeriks inimväärika eksistentsi.



See viide naaberriigile sai tehtud seetõttu, et tegelikult tulenevad need mõtted väga soliidsete rahvusvaheliste organisatsioonide otsustest, mis meile Eestiski on kui mitte kohustuslikud, siis kindlasti väga soovituslikud.



Maailma tervishoiuorganisatsioon on välja töötanud definitsiooni, kus loetletud need komponendid, mis annavad kokku mõiste “tervis”. Eestis on alles viimasel ajal teadvustatud, et meie riigi arengu suurimaks takistuseks võib kujuneda inimeste lühike eluiga, ja veel hullem – tervelt elatud aastate vähesus.



Terve ja tulevikku vaatav on ühiskond siis, kui selle elanikud saavad endale lubada eluviisi, mis tagab neile võimalikult palju eluaastaid, kui pole vajadust olla pidevalt arstide hoole all. Enamgi, inimesed peaksid nautima elu tervena, raskete igapäevaste vaegusteta, mis ei lase ainult edukalt tööd teha, vaid eksistentsistki mõnu tunda.



Seega, tasuks proovida, kui palju pikeneks Eesti inimeste eluiga ja eelkõige kasvaks tervelt elatud aastate arv, kui meiegi ühiskond püüaks kujundada elamiskultuuri, mis väärtustab oma liikmete eneseväärikust. Maailma tervishoiuorganisatsiooni arvates põhineb inimese eneseväärikusel tema tervis.



Tervis on üks suurimaid väärtusi, mille tähtsust enamik meist oskab vääriliselt hinnata paraku ikka täies mahus alles siis, kui seda esialgsel kujul enam pole. Sama lugu pidi olema omariikluse kui ülisuure väärtusega, väitis omal ajal Lennart Meri.



Kuidas saaks teha väärikuse väärtustamisel olulise sammu? Ehk alustaks sellest, et ütleks oma lähedastele nii kodus kui tööl, et nad on väärikad. Sõna ”väärikas” tuleb kasutada mõõdukalt, seda ei tohi ära leierdada. Meis kõigis peab olema rohkem julgust, et võimulolijatelegi otse öelda, kui nende tööd ja tegemised juhtuvad olema vääritud. Väärikuse kaitse sisaldab endas väärituse taunimist.



Eestis võiks see olla päris hea rohi lokkava rumaluse ja kõrkuse vastu, sest oleme väike ühiskond, kus suurtest kogukondadest pärinevate arvates on iga teine tuttav ja iga kolmas sugulane ... Mis nii viga asjad vajalikul moel korda panna! Kasutame siis oma ajaloolist eelist.

Tagasi üles