Alar Tamming: Inimene ja maailm

Alar Tamming. Foto: Henn Soodla

Täna arutlen ma inimese kohast universumis, just nimelt universumis, sest kosmilisel skaalal oleme imeväikesed. Kui võrrelda inimest galaktikate ja metagalaktikatega, oleme väiksemad kui tolmukübe. Aga kui hakata inimest võrdlema mikromaailma – aatomite-elektronide ja kvarkidega, oleme nende suhtes ise justkui galaktikad.

Tundub, et me asetseme universumi keskel: on meist palju väiksemaid objekte, kus toimuvad mõistmatud mikroosakeste protsessid, nagu kvantfüüsika meile räägib, ja on meist palju suuremaid ja tundmatuid objekte, nagu näiteks must aine, millest koosnevat eri allikate alusel kuni 90 protsenti universumist. Ja sealgi toimuvad inimmõistuse piire ületavad tundmatud protsessid, nagu Suur Pauk ehk universumi algus või kvasarite teke.

Mis me siis oleme, kas looduse kroon, evolutsiooni tipp ja suursaavutus, ainulaadsed olendid universumis või hoopis arengu ummiktee, liik, kes hävitab oma keskkonda ja ühes sellega iseennast? Kas me oleme universumi kõige targemad olevused või parasiidid maa peal, kes ei mõista, mismoodi nad end hukatusele määravad?

Paraku kipun ma inimkonda võrdlema viimasena mainitutega. Pidada ennast universumi ja looduse krooniks on ülim enesekesksus. Me ei tea isegi seda, kust me tuleme, kust on pärit meie mõtlemisvõime, mismoodi on toimunud inimese areng ja kuhu areneme järgnevatel aastatuhandetel. Aga fakt on see, et kui me ennast lähema paarisaja aasta jooksul ei hävita, muutume kindlasti. Nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt.

Aga praegu oleme justkui peatükk juhuslikult avatud raamatust. Me ei tea midagi oma minevikust, mälu ei ole rohkem kui viimased 6000 aastat ja meil puudub vähimgi ettekujutus tulevikust. Igasugustes ettevõtetes ja asutustes on tulevikuvisioonid, kuid milline on inimkonna visioon? Seda pole. On ainult lakkamatud vastuolud ja sõjad. Tundub, et me oleme ikka justkui väikesed lapsed, kes avastavad, et nad suudavad maailmas midagi muuta, ja siis hakkavad mürama, andmata endale aru oma tegevuse tagajärgedest.

Aga mis on inimkond kosmilisel skaalal? Peaaegu mitte midagi. Kui inimkonda poleks või ta häviks, ei muutuks midagi. Samamoodi põleksid päikesed, tekkiksid galaktikad ja jätkuks universumi paisumine.

Väga raske on leida inimkonnale tähendust kosmilisel skaalal. Ainult ühel juhul oleks sel väga suur tähtsus. Kui kogu universumis oleks elu tekkinud enneolematu kokkusattumise tõttu ainult Maal.

Kui ülejäänud kosmos, miljardid tähed ja planeedid nende juures oleksid kõik absoluutselt elutud, oleks inimkonnal väga suur vastutus. Kuid iga loogiliselt mõtlev inimene peaks jõudma järeldusele, et inimese pidamine unikaalseks kogu universumis on väga primitiivne ja enesekeskne lähenemine.

Kuid niisama algeline on inimese pidamine looduse kroonikski. Tõsi, inimene on teadaolevatest ainuke olend, kes on võimeline abstraktselt mõtlema, kasutab suhtlemiseks üle 100 000 sõnast koosnevat keelt ja on kindlalt suurima ajumahuga olevus. Kuid me ei tea endast mitte midagi, kasutame oma aju endiselt peamiselt primitiivsete materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Meie sotsiaalsed süsteemid on sarnased muude imetajate kooslustega. Karja juht (mõni poliitik, kelle nime võite siia ise panna) püüab saada privileege ja hammustada suuremat lihatükki (mõtleb pigem enda valimisedule kui riigi arengule).

Me ei tea midagi enda sees olevatest protsessidest. Võime neid kirjeldada, kuid meil pole aimu, mis jõud neid käivitavad. Teame, et suudame seedida toitu efektiivsemalt ja toota kemikaale paremini kui kõige võimsam keemiatehas. Suudame kehatemperatuuril lõhustada toitu üksusteks. Tehaski suudaks seda, kuid mitmetonnise rõhu ja paarisajakraadise temperatuuri abil.

Meie aju on efektiivsem kui maailma kõige paremad ja kiiremad arvutid. Seal asuvail 100 miljardil neuronil on igaühel ühendus 10 000 neuroniga läbi sünapsite. See teeb kokku 1015 sünapsit - 1 000 000 000 000 000 (pool miljardit sünapsit kuupmillimeetri kohta). Sellise võimsusega arvutit ei paista lähiajal kuskilt.

Siinkohal ei tohi segi ajada arvutitesse talletatava staatilise informatsiooni hulka inimaju dünaamilise toimimisega. Evolutsioonil pole siiani vaja olnud meeles pidada tuhandeid lehekülgi entsüklopeedilist teksti või “Harry Potteri” raamatuid. Kuid on inimesi, kes suudavad peast ette lugeda kõik, mida nad on korra lugenud. Meie ajul on see võime olemas, aga seni välja arendamata.

Ühesõnaga, me oleme väga võimsad, aga me ei tea, kui võimsad oleme, ega ole ise teinud ennast selliseks. Järelikult ei saa me seda au enda peale võtta.

Aga ikkagi oleme eluslooduses ainult tolmukübe. Kui vaadata inimkonna massi ja võrrelda eluslooduse kogumassiga, moodustab see alla ühe triljoni triljondiku. Me oleme kogu elusloodusega võrreldes eikeegi ja ma kaldun arvama, et elusloodus on meist pikemas perspektiivis targem.

Inimkond ei elaks üle tuumatalve, aga loodus tõenäoliselt küll. Peaaegu iga globaalkatastroof pühiks inimesed maamunalt ja meie paljukiidetud mõistusest oleks vähe abi, kui hiidmeteoriit kukuks Vaiksesse ookeani ja üle maailma käiks 80meetrine tsunami. Võib-olla kõrgmäestikes jääksid inimesed ellu. Aga kui sellega kaasneks paarsada aastat pimedust, kui tolm varjutaks päikese, oleks see juba kahtlane.

Üks teooriaid pakub välja, et inimese kõrgesti arenenud mõistus on justkui üleliia arenenud lihas või organ. Nii nagu elevandil on üliarenenud lont, kaelkirjakul pikaks veninud kael, tigudel hea ja tugev maja, mida kaasas kanda, ussidel mürk, millega ründajat tulistada, kirbul lihased, millega hüpata oma kehast sadu kordi kõrgemale, ja nõgesel kõrvetamisvõime, et ebasoovitavaid olevusi eemale peletada, on inimesel mõtlemine arenenud kõige tugevamaks küljeks ja eristab teda ülejäänud loodusest. Rohkem ei midagi.

On selge, et ellujäämise kohalt ei anna mõistus meile mingeid eeliseid. Kui tänapäeva loogiline ja edukas inimene panna kõige liigirohkemasse ja elu kõige rohkem soosivasse keskkonda, näiteks Amazonase džunglisse, ei saaks ta tõenäoliselt omale toidu hankimisega hakkama ja oleks sealsetele ülejäänud elukatele pigem lõunasöök kui selle kauni looduse kroon.

Ma ei taha öelda, et inimene kui selline on väärtusetu, pigem vastupidi, nii inimkond kui iga inimene on ainulaadne, aga ma kutsun üles mõtlema meie seostele muude liikide, universumi ja mikromaailmaga. Nägema ennast osana tervikust.

Mõistma, et meie erilisus on ainult üks erilisusi ülejäänud erilisuste kõrval. Seda võib nimetada Maslow’ järgi eetiliseks teadvuseks. Ja sinnapoole tasub püüelda rohkem kui materiaalse maailma suunas.

Artikkel ilmub koostöös ajakirjaga Üks.