Oma eilsel, selle aasta viimasel istungil kiitis valitsus heaks ja saatis riigikogus arutamiseks justiitsministeeriumis valminud allikakaitse seaduseelnõu, millele ei andnud oma kooskõlastust Eesti ajalehtede ega ajakirjanike liit.
Juhtkiri: Suukorv Rein Langilt
30. detsember 2009, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe peatoimetaja Merit Kopli kirjutas, et kõnealune eelnõu piirab ajakirjanduse vabadust ja justiitsministeeriumi algatuse eesmärk on ajakirjandust ketistada. See ei ole Eestis esimene kord, kui riigivõim üritab kontrollida vaba ja enda suhtes sageli kriitilist sõna. Eelmine kord oli augustis 1991.
Tollal Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhatajana töötanud Toomas Hendrik Ilves kommenteeris Rein Veidemanni koostatud ajakirjandusseaduse eelnõu järgmiselt: üksnes Rumeenia uus ajakirjandusseadus, mis võeti vastu pärast revolutsiooni, on totalitaarsem.
Analüüsides Eesti ajakirjandusseaduse eelnõu Stockholmi Eesti Päevalehes (21.08.91), resümeeris Ilves: ajakirjandusseadused on üldiselt väga kahtlased asjad ega eksisteerigi paljudes riikides. ”Loodan, et taastub aru ja see õudus võetakse kähku tagasi,” kirjutas tulevane Eesti Vabariigi president.
Veidemanni eelnõust ei saanudki seadust ja praegu püütakse seda piinlikkusest üldse mitte meelde tuletada. Miks on siis justiitsministeerium sisuliselt läinud uuele ringile?
On Eesti ajakirjanduseetika koodeks, mis on toiminud hästi. On pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, mis arutavad ajakirjanduse suhtes tõstatatud kaebusi ega silita ajakirjanikel sugugi pead.
Eetikakoodeksiga on tagatud allikakaitse, Eesti ajakirjanduse eneseregulatsioon on küllaldane. Langi eelnõuga tahetakse ajakirjandus tasalülitada ja lõpetada ühiskonna valvekoera haukumine ning hammustamine. Jääb üle loota, et kui eelnõu peakski Toompeal läbi minema, siis Kadriorus seda ei juhtu.