Pärnus vastavatud Maarja-Magdaleena gildi ühele perenaisele vildikunstnik Herdis Elmendile (34) oli see šokk, kui avalikustus: tänavune aasta naine on tema.
Õigel teel olemine nõuab enesekindlust ja teadmisi
/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
31. detsember 2009, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“See pole õiglane – üksi pole ma midagi teinud. Maarja-Magdaleena gildi maja käivitamisel Uus 5 oli mu kõrval teine perenaine Kadri Rebane,” arutleb ta.
Perenaise päev majas algab lumekoristuse ja uurimisega, ega kraanikausid umbes ole. Kohvi keedab esialgu iga koda ise.
Jooksis kohe Kadri juurde
“Rääkisime omavahel, rahunesin pisut,” meenutab aasta naine tiitlist teadasaamist.
“Kadri on minu kõige suurem tugi. Tema veab majas kunstilist poolt, mina tegelen rohkem majandamisega,” märgib Herdis Elmend. Koostöö sisaldab tihedaid arutelusid, ideede lahtimõtestamist, kuidas gildi üles ehitada.
Aasta naine tunnustas gildi juhatuse vaprat viisikut, kes käib koos Punase torni keldris. “Kelder on meie suurte ideede pesa, tal on mingi vägi sees,” mainib ta. “Keldris on sündinud enamik meie edukate tegemiste ideid.” Juhatusse kuuluvad Herdis Elmendi ja Kadri Rebase kõrval Punase torni perenaine Leili Kokk, peremees Jüri Soo ja Pärnu kolledži teadur Tiit Kask.
Maarja-Madgaleena gild ühendab 15 töökoda majas ja Punast torni. Jõulude eel võeti aeg maha. Istuti kokku, söödi piparkooke kingitud moosidega ja räägiti tuleva aasta plaanidest. Herdise suurim soov on, et loovkojadki paneksid pead tööle, kuidas tulemuslikult edasi minna. Käsitööle tormi ei joosta, aga huvi ehtsa ja omatehtu vastu kasvab.
Päevakorral püsib majandamine, aga Herdis tahaks rohkem turvatunnet. “Rendilepingu pikkus on kolm aastat. Usume, et gildi on linnale vaja, ja loodame, et meie ettevõtmised kõnelevad iseenda eest,” avaldab ta. Uuel aastal saadakse kokku Tartu, Tallinna ja Viljandi gildide esindajatega. “Nii pisikeses riigis kui Eesti lihtsalt tuleb jõud ühendada,” kinnitab tänavune aasta naine.
Kräsuvill ajab pulki pähe
Vildikoda asub ühes ruumis galeriisaaliga. Herdis vaatab vasttoodud kräsuvilla laual: “Sellest saab midagi … midagi põnevat. Kräsuvilla toodi kaua Eestisse sisse, nüüd kasvatatakse juba Märjamaalgi selliseid lambaid.”
Ehkki naine õpetab märg- ja nõelviltimist, laseb proovida nunovildi (kombineeritud tekstiilist ja villast) tegemist, on ta huvid-oskused palju laiemad. Käsitöö tuli Herdise ellu tänu vanaemale, kes elab Tihemetsas.
“Pikk vahe tuli, kui õppisin Tartu ülikoolis majandust. Töötasin pangas, abiellusin ja sain lapse. Siis tuli teise lapse sünd ja töö firmas, kus joonistasin köögisisustust. See oli põnev periood loominguliste väljakutsetega, aga ühel hetkel taipasin: päris oma ootab mujal,” räägib Herdis. Ta registreeris end töötuks ja näinud kuulutust, kus Eesti kunstiakadeemia ja Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit teevad koolituse Pärnu Nooruse majas, meenus kohe vanaema, kes teda õpetanud. “Kursus andis julgust ja oskusi. Üllatavaim oli teadmine, mille sain: käsitöö on ka töö,” naerab Herdis.
Pärast FIEks hakkamist taotles naine ettevõtja starditoetust ja esimene ostetud masin oli viltimismasin. “Viltimine tundus huvitav ja põnev,” põhjendab ta.
Herdis imestab: “Julgusest mul puudust pole tulnud.” Kooliajal osales ta ettevõtlusmessil “Pärituult Pärnumaalt”, 2007. aastal võitis üle-eestiliselt mänguasjade konkursilt eripreemia kilbi ja mõõgaga, kus peal kaitsemärk. “Tegin selle oma pojale. Poiste mänguasju oli vähe, minu töö meeldis hindajaile,” meenutab ta.
Hulljulgus tuli peale
Hulljulguseks peab Herdis esimest viltimistehnikaga ülesastumist hansaturul. Temalt küsiti igasuguseid asju, mõnele neist ei osanud ta vastata. “Enesekindluse kõrval tuleb pidevalt täiendada teadmisi, et õigel teel püsida,” järeldab vildikunstnik. Pärnu hansapäevade meeskonnas osalemine andis kamaluga oskusi ja ta on tänulik Ulla Lehtsaarele, kes selle töö talle usaldas.
Herdisele ei meeldi teha tavalisi, vaid kiiksuga asju. Seepärast on naise üles leidnud moeloojadki, kes lasknud tal teha aksessuaare. Novgorodi hansapäevadeks valmistas Herdis Pärnu esindusele kaela riputatavad keraamilised hansamärgid, konverentsikorraldajate tellimusel on valminud väiksed linavildist meened. Praegu vaevab ta oma pead erafirmade soovide täitmisega.
“Need soovid on justkui tänu ette – nad sobivad minu stiiliga,“ avaldab Herdis. Kiiksu peale tõukavat enda vajadus. “Kas ma seda kannaksin? Mis tunde see minus tekitab?” küsib ta endalt peegli ees, olles endale esimene modell.
Herdis rõõmustab, et tal on kodune tugi. Abikaasa Ergo kannatas välja tema pika eneseotsingute perioodi. Tütar Kärt ja poeg Kaspar peavad aga nüüd sellega leppima, et ema pole iga kell kodunt võtta. “Lastel muidugi enam nii mugav ei ole,” leiab ema.