Aivar Kurvits ei nurise ja on eluga rahul

Aivar Kurvitsaga võib sõbrameelne inimene nii toas kui tänaval vestluse üles võtta - naisterahvaid on kunstnikul komme nimetada kaunitarideks ning oma elust kõneldes ütleb mees jutu lõpuks ikka: aga ma ei nurise, olen rahul. Foto: Urmas Luik

“Kunstipreemia oli mulle suur üllatus. Ega ma tegelikult uskunud, et selle saan. Ma muidugi lootsin, et võib-olla kunagi veab,” seletab tänavu Pärnu kunsti aastapreemia saanud Aivar Kurvits.

Sel aastal poole sajandi juubelit tähistanud mees on kunstiga tegelnud üle kümne aasta. Tammiste hooldekodus elab Aivar Kurvits 17. aastat ja sinna talle külla lähemegi.

Tänulik kunstnik

Hooldekodu majad kannavad Euroopa riikide pealinnade nimesid. Kurvits elab Londoni teisel korrusel mööblit täistuubitud toakeses ja on külalistele teed keetnud.

Kunstipreemia on päris kopsakas summa ning Aivar räägib lahkelt, mida ta selle eest endale juba lubanud on. Tal on uus sülearvuti, kena must reisikohver ja ranits. Aivar reisib palju, põhiliselt Eestis, ja kohver kulub talle ära. Haige käe tõttu on Aivaril oma igapäevast kraami kergem tassida seljakotis, see on tema igapäevane seltsiline. Sest ega ta hooldekodus palju paigal püsigi: sööb ära oma piimaga helbed ning liigub linna ateljeesse. Hooldekodu hommikupuder olevat rammus ja kasvatanud kehakaalu.

Aivar pani preemia saamise järel ajalehte kuulutuse, kus ta tänas inimesi, kes teda on viimastel aastatel kõige rohkem aidanud ja talle pöialt hoidnud: Vello Roosmaa, Kaie Roosmaa ja Katrin Antsov. Kunstnikuna kuulub tema tänu teistelegi. Nii on Mark Soosaar mees, kelle abil on Kurvitsa maalid jõudnud 11 riiki, sealhulgas Aasiasse ja Aafrikasse. Tänu Al Paldrokile ripuvad kunstniku pildid praegu Tšiilis.

“Aivar on inimene, kes ei eksponeeri iseennast, vaid elab oma maailmas. Tema tööd reedavad seda maailma, milles ta mõtleb ja elab,” iseloomustab Mark Soosaar.

Kirjutab raamatut

Aivarile meeldivad sõbralikud inimesed ja hooldekodu personaliga saab ta hästi läbi. Tülinorijatega ta ei sõbrusta, hoiab eemale. “Ma pole elus suitsumees ega viinamees olnud,” lausub ta. Hooldekodu rahva sekka kipub alati joodikuid ja neid tuleb vahel korrale kutsuda, siis läheb mõnikord ütlemiseks. “Aga ma ei nurise, olen rahul,” kinnitab Aivar. Üheskoos läheme Pariisi majas Aivari sõpru ja tuttavaid kaema. Siin-seal ripuvad kunstniku tööd, mis hooldekodu temalt ostnud.

“Tulin Tammistesse, kui Priit Pärna sai siin direktoriks,” märgib mees. Hooldekodu nurgas oli padrik ja Aivar lubanud direktorile, et raiub padriku maha ja teeb sinna pargi. Kolm kuud raius ja sai võsast jagu. Nüüd vaatab parginurka, muhe naeratus põskedel.

Pariisis elab Aivaril paar sõpra. Üks neist on Aarne Põlluäär. “Teame teineteist juba aastaid. Oli saatus mõlemal selline. Elasime Haapsalu lähedal hooldekodus. Saime sõpradeks ja tegime poistevempusid,” jutustab Aivar.

Tegelikult käib Aarne rohkem Londonis Kurvitsal külas, sest Kurvitsal on tellitud Viasat, mille abil näeb Venemaa telekanaleid. Sõbrad kõnelevad siis vene keeles, et see rooste ei läheks. Põlluääre arusaamist mööda on kunstnikud selline rahvas, kel alatasa napib lõuendit ja värve, teab ta. Et neid saada, tuleb pilte müüa.

Üldse on Aivaril möödunud hooldekodudes vähemalt 33 aastat. Praegu kirjutab ta oma elust raamatut. Algul ta küll kahtles ja kõhkles, kas seda on vaja, aga siis otsustas, et on. Aivar jutustab raamatus oma sündimisest Tartus ja hilisematest traagilistest ja õnnelikest sündmustest, mis tema elu ja saatust on määranud. Lisada tahab ta ajakirjanduses ilmunud lood endast, fotod ja maalid. Ning Aivar otsib abilist raamatu kokkupanekuks ja kirjastamiseks.

Aivar on otsustanud oma lapsemeelse kindlusega kirja panna kõik nõukogudeaegses hooldekodus elanud inimestele osaks saanud kannatused. Ta ütleb, et ehkki põhisüüdlased on juba surnud, on paljud kannatanud elus. See on teema, mida ta on püüdnud unustada ja millest ei taha rääkida. Aivar usub, et kui korraga kõik selle hingelt ära kirjutab, on ta taagast vaba ega pea enam kunagi sellele mõtlema.

Räägime veel juttu Londoni puhketoas. See on avar ruum, kus asub kamin ning seinal ripub Marilyn Monroe’ pilt. Selles toas pole hooldekodule omast vanaduse ega ravimite lõhna. Hooldusõde Laine Janson nühib parajasti lapiga põrandaid. Ta teab Aivarit juba kaheksa aastat.

“Aivar on väga rahulik, intelligentne, alati kusagil käimas ja õppimas. Meil on hooldekodus teisigi temaealisi, kuid nad on mandunud. Magavad, söövad ja neil puudub igasugune tahtmine midagi teha, kas või raamatut lugeda. Aivar aga otsib muudkui endale tegemisi. See muudab inimese positiivseks, ta ei mõtle aina haiguste ega halva olukorra peale,” jutustab naine ühe soojaga.

Sõbrad kunstnikud

Skulptor Rait Pärg elab hooldekodu külje all. Vahel läheb Aivar talle külla ja vahel astub Rait läbi. Kunstnikel on alati, millest omavahel kõnelda.

Aivar räägib, et esimesed kunstnikud, kes teda külastasid ja tema tööde vastu huvi tundsid, olid gratalased Janno Bergmann, Margus Tiitsmaa ja Taje Tross. See juhtus kümme aastat tagasi. Selleks ajaks oli Kurvitsal kenake hulk pilte sahtlisse joonistatud. Neist kohtumistest sai alguse vahepealne tore “Kunstisuve” tava.

Kui Kurvitsale tehti ettepanek astuda Academia Non Grata kunstikooli, mis toona tegutses Eesti kunstiakadeemia filiaalina, mõtles Aivar, kas minna või mitte. “Arvasin: rumal olen, kui ei lähe, ja läksingi. Mind võeti seal ilusti omaks ja sain kõigiga hästi läbi. Sain palju teadmisi juurde, õppisin uusi tehnikaid,” meenutab Aivar. Ta lisab, et koolis alustades oli ta üks õnnetu pätakas. Aga siis läks arvutikursustele, ostis piltide müügist saadud raha eest digifotoaparaadi ja elu võttis uue pöörde. Kunstiakadeemia lõpetas Aivar Kurvits 2005. aastal.

Pärnu ja Läti üheskoos

Aivar viib meid ateljeesse, mis asub Suur-Posti tänaval, Tuleviku supiköögi lähedal. Kurvitsal on kavas kokku panna näitus, mille teemaks Pärnu ja Riia linn. Aivar elas millenniumivahetuse järel nädal aega järjest Lätis ja mullugi Riias. Nüüd on aeg talletatud elamus välja laduda. “Kuna mul on Lätis sõpru, leppisin nendega kokku, et teen näituse. Teen saalijagu pilte ja panen välja.”

Haige käsi ei ole Aivarit maalimisel kunagi seganud. Vahel väsib, aga seda juhtub igaühega. Tema pilte ripub mitmel pool Pärnu avalikes ruumides, asutused on neid ostnud. Näiteks haigla sisehaiguste osakond, kus ripub maal “Kõik teed ei vii Rooma”.

Mida on inimesel vaja, et õnnelik olla? “Head tervist kõigepealt,” lausub Aivar. “Kui sul on tervis omast käest võtta ja on inimesed, kellele toetuda ja kes sulle pöialt hoiavad.” Rikkusest pole Aivar unistanud, sest mis see ikka annab, lõpetab ta jutu.