Piilupardi, Kati, kiisu, põdra ja mutionu kohtuasi

Foto: Andres G. Adamson

Pühade ajal võtavad eestlased ikka laulu üles ja mis tunduks kaunim kui mõni vana hea lastelaul. Kas me pöörame aga tähelepanu sellele, millest me laulame.

Mõtleme, et on tore küll, kui päkapikk metsas saiu küpsetab ja neid viie pika pai eest müüb, kuid kui süüvida, pole selles tunnustamata köögis toimetavas kääbuses, kes oma illegaalset toodangut intiimteenuste eest müüb, mitte midagi toredat.

Lõppeval aastal tõi pea iga nädal uudiseid kohturindelt. Küll võeti altkäemaksu, küll varastati tööandjalt, küll reedeti riiki. Heidame pilgu tuntud lastelauludele, veendumaks, et nii mõnegi puhul neist pole tegu lõbusate värsside, vaid hoopis süüdistuskokkuvõttega.

Püsti, kohus tuleb!

Juhtum nr 1. “Rongisõit”

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

Piilupart oli rongijuht.

Rattad tegid ra-ta-ta,

Piilupart jäi tukkuma.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis sellest rongist sai?

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.

Kiisud jooksid, sabad seljas,

kutsud jooksid, keeled väljas.

Kümme notsut kukkus kraavi,

kümme kutsut laskis traavi.

Sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.

Kutsud ei saand Torilasse,

notsud ei saand Porilasse.

Sokud ei saand Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.

(Ellen Niit)

Kõnealune juhtum on pakkunud Eestis kõneainet väga pikka aega. Tunnistajate ütlused on väga täpsed. Magama jäänud Piilupardi tõttu jäi reisijatel jõudmata sihtkohta, nagu Türile, Torilasse, Porilasse, rääkimata Karjakülast-Marjakülast. Emotsionaalne kahju, mis kiisudele, kutsudele, notsudele, sikkudele ja sokkudele põhjustati, on ääretult suur.

Suure tõenäosusega valmistavad kannatanud ühise hagi eelkõige raudtee-ettevõtte vastu, kuid suure tõenäosusega langeb suurem osa vastutusest siiski praeguseks töölt vabastatud Piilupardi õlgadele.

Piilupart on vastavalt karistusseadustiku § 422-le süüdi sõiduki käitusnõuete rikkumises. Nimetatud paragrahvi esimene lõik ütleb: “Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.”

Rasked tervisekahjustused on tõestatud – kõik reisijad olid läinud uperpalli ja ka kukerpalli.

Rong oli tehniliselt korras, sest nagu on uurimine kindlaks teinud, sõitis rong tsuh-tsuh-tsuh ja rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta. Seega ei vasta tõele süüdistatava väide, nagu oleks rong sõitnud kraavi mehaanikute tegemata töö süül.

Nõuame Piilupardile vabadusekaotust kaks aastat ja rongijuhiõiguste äravõtmist kogu ülejäänud eluks. Rahatrahvi nõudmise järele puudub vajadus, arvestades, et kannatanud teevad seda niikuinii.

Juhtum nr 2. “Kati karu”

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Vist on karu salamahti

teinud lihtsalt ukse lahti,

vist on keset mängukära

karu läinud lihtsalt ära.

Paistab nii, et liiga vähe

tuli karu Katil pähe,

paistab nii, et haruharva

paitas Kati karu karva.

Kati ilma karuta

on justkui ilma aruta.

(Ellen Niit)

Algselt pöördus Kati tõepoolest politsei poole palvega, et tema kadumaläinud karu üles leitaks. Asjaolude uurimisel ilmnes, et karu kadumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt ei hoolitsenud Kati karu eest ja see põhjustaski elaja põgenemise. Karu on ikkagi suur metsloom ja tema pidamine kööktoas ei vasta loomapidamise eeskirjale.

Meditsiiniline ekspertiis tõestas, et Kati nõrk närvikava ei pidanud lemmiklooma kadumisele vastu, kuid andis samal ajal alust arvata, et Kati polnud juba enne psüühiliselt stabiilne. Tema kummalistest ja kärarikastest “mängudest” on uurijale värvikalt tunnistanud Kati naabrid.

Karu on tänaseks üles leitud ning tema seisund (karu oli väärkohtlemise tagajärjel kahanenud juba nugisesuuruseks) annab alust nõuda Katilt loomapidamise õiguse äravõtmist (karistusseadustiku paragrahv 522 “Loomapidamise õiguse äravõtmine”). Kati on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik nii endale kui loomadele, mistõttu nõuame tema saatmist ravile.

Juhtum nr 3. “Meie kiisul kriimud silmad”

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi lugema.

Kes ei mõistnud lugeda,

see sai tukast sugeda.

Kes see luges aru sai,

sellele ta tegi pai.

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi laulma ka.

Ise laulis: “näu-näu-näu!”

Kes ei laulnud, see sai kläu!

Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!

(Walter Anderson)

Juhtum “Meie kiisu” hämmastab oma võikuse, ülbuse ja karistamatu järjepidevusega. Juba esmapilgul saame aru, et koolitusloata kuskil metsas kännu otsas laste õpetamine ei sobi kuidagi tänapäevasele haridusmaastikule, kuid asi on palju hullem.

Kõigepealt meie kiisu kergemad eksimused. Erakooli seadust on ta rikkunud pea täies ulatuses. Esiteks viis kiisu koolitustegevust läbi koolitusloata, teiseks puudus arengukava, kolmandaks puudus vähimgi omakapital (kui piipu ja keppi mitte arvestada) ja nõnda edasi.

Kahjuks on see vaid jäämäe tipp. Vaadates veepiirist allapoole, avaneb meile pilt ebaseaduslikult tegutsevast koolijuhist-emakeeleõpetajast, kellele polnud võõras vägivald õpilaste kallal (tunnistajate sõnutsi tiriti eesti keeles halvasti lugeda oskavad õpilasi, näiteks muukeelseid lapsi juustest) ega liigne õrnutsemine (psühholoogid üritavad praegu dešifreerida, mis peitus selle salapärase “pai tegemise” all).

Nagu eelnevast veel oleks vähe, on kindlaks tehtud, et meie kiisu andis tunde sageli alkoholijoobes. Millal, me küsime, millal olete kuulnud, et emakeeleõpetaja tuleb tundi ja lällutab “näu-näu-näu”? Seda, kes joobnud pedagoogiga kaasa ei jorise, tabab füüsiline karistus ehk “kläu”, kui nende elukooliõpetajate slängi kasutada.

Kaitse püüab loomulikult tõestada, et meie kiisu polnud teo toimepanemise ajal süüdiv, põhjendades, et tegemist on kaslase, põhimõtteliselt loomaga, kes terve mõistuse juures olles vaevalt erakooli hakkaks pidama.

Arvestades kõike eelnevat, nõuame süüaluse steriliseerimist ja vaktsineerimist ning kui ussitõrje tehtud, siis heasse peresse andmist võimaluseta tulevikus metsa pääseda.

Juhtum nr 4. “Põdra maja”

Põdral maja metsa sees,

väiksest aknast välja vaatab.

Jänes jookseb kõigest väest,

lävel seisma jääb.

Kopp-kopp, lahti tee,

metsas kuri jahimees!

Jänes, tuppa tule sa,

anna käppa ka!

(Neeme Laanepõld)

Konkreetsel juhul põimub kaks seadusrikkumist ning avalikuks tuli see juhtum tänu jänesele, kes “kitse pani”, nagu metsas öeldakse.

Algas kõik sellest, et jänes otsis üles oma vana sõbra põdra, pagedes salaküti eest. Üheskoos helistati politseisse. Kuri jahimees tabati ja teda ootab kuni kolmeaastane vangistus.

Kurioossel kombel tuvastasid politseinikud teisegi õigusrikkumise.

Nimelt oli põder ehitanud maja omavoliliselt, pealegi looduskaitsealale, ning kahjustanud sellega väga hinnalist metsamaastikku ja hävitanud käpaliste koloonia nimetatud paigas. Seoses sellega nõuame põdralt kõigi kahjude korvamist ja kolm kuud šokivangistust.

Juhtum nr 5. “Mutionu pidu”

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, vanu.

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügaval.

Kutsus kokku külalisi

Karvaseid ja sulelisi,

/…/

See oli päise päeva a’al

pilla-palla pillerkaar.

(Aliide Dahlberg)

Eelkõige tuleb ütelda, et tunnistajakaitse programmi huvides on kõik nimed, välja arvatud süüdistatava oma, juhtumi kirjeldusest eemaldatud.

Kokkuvõttes on tegemist käesoleva aasta ühe selgema kohtuasjaga. Kadakpõõsa-Juure uuselamurajooni pangalaenu eest maja hankinud mutionu otsustas soolaleivapeo korraldada.

Kutsunud kokku suure hulga külalisi, kellest ta isegi väheseid tundis, algas pidutsemine juba keset päeva. Manustati ohtralt alkohoolseid jooke, mille järel laamendati ümbruskonnas, tülitati naabreid ja solvati rängalt kinnisvaraagenti.

Kui politsei viimaks sündmuskohale jõudis, üritas mürgli korraldanud mutionu oma välimust mustade prillide abil tundmatuseni muuta, kuid ta peeti lähedal asuvas kuusemetsas kinni.

Vastavalt karistusseadustiku 263. paragrahvile “Avaliku korra raske rikkumine” ja arvestades, et mutionu rikkus rahu ja avalikku korda koos ülejäänud grupiga ning takistas oma isiku tuvastamist näo varjamisega, nõuame süüalusele neli aastat vabadusekaotust ja asi mutt.

Pikali, kohus läheb!