/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Tänases, selle aasta viimases Pärnu Postimehes vaatavad läinud tosinale kuule tagasi Pärnu inimesed väga erinevatelt elualadelt. Kuigi poliitik, kinnisvaraettevõtja, automüüja, kultuuritegelane, koolijuht ja mõnigi teine näevad maailma ja elu omamoodi, leidub nende arvamustes ühisjooni.
Ei vaata ükski neist lõppevale aastale vaid läbi mustade või üksnes läbi roosade prillide. Ühed sündmused ja nähtused hinnati negatiivseks, keeruliseks, nukraks, kurvastavaks, karmiks, teised positiivseks, heaks, rõõmustavaks, uhkeks tegevaks. Elu ongi korraga nii hea kui halb, nii must kui valge, aga kindlasti mitte hall.
Lõppevas aastas leidus rõõmustavat siiski vähem kui kurvastavat. Töötute hulk suurenes iga nädalaga, Pärnus pillavalt tegutsenud Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu võimuliit ei ajanud linna ainult kuristiku servale, vaid sammukese edasigi. Suurte plaanidega alustatud uue linnasüdame rajamine peatus, arendajad pankrotistusid, tondilossiks muutunud parkimismaja hirmutab öömüükidel tunglevaid inimesi. Selle aasta kibedaid vilju saame halvas mõttes nautida veel aastaid, vastutada ei taha aga keegi.
Halva kõrvale jagus muidugi headki, kas või Pärnumaa kutsehariduskeskuse õppehoonele nurgakivi panemine, Ülejõe gümnaasiumi taassünd nüüdisajastatud koolimajas või Maarja-Magdaleena gildi maja sünd.
Pärnu Postimees ühineb Koit Pikaro sõnumiga: “Soovida tahan kõigile headele inimestele just hingerahu. Kõik muu siin maailmas on mööduv, materiaalne olukord muutuv, saatus karistab ise reetureid ja sõpradele saab alati loota.”
Soovime meiegi oma lugejatele hingerahu ja häid sõpru nii aasta viimasel päeval kui kõigil järgnevatel päevadel!