Karlsruhet külastas 38 000 küülikut

Dalmaatsia küülikut esitleti esimest korda 1924 Pariisis, 1926 toodi tõug Saksamaale. Foto: Aino ja Werner Siebert

Kodujäneste show'd, mida Saksamaa tõuküülikute aretajate keskühing (liikmeid   185 000) korraldas nüüd juba 29. korda, on tõenäoliselt ainulaadsed kogu maailmas. Euroopas kohe kindlasti.

Tänavu jõudis Saksamaa kohtupealinna 38 000 pikk-kõrva, kes kõik kokku esindasid 99 kodujänesetõugu. Tänapäeva küülikud on väga erineva suuruse, välimiku, kasvukiiruse, sigivuse, karvkatte struktuuri ja värvusega, mis on saavutatud pikaajalise aretustöö tulemusena. Nii võis Karlsruhe modernses Rheinstetteni messihoones teiste seas imetleda Vene, Alaska, Havanna, Jaapani, satiin- või hõbeküülikuid - igal loomal oli oma võlu, sest kodujäneseid ei aretata ainult liha ja naha tarbeks, vaid lemmikloomakski.

Küülikufestivali organiseeritakse Saksamaal üle aasta. Sel aastal korraldasid ürituse Badeni küülikusõbrad Jörg Hessi juhtimisel. Megasündmuse logistikas vajati 1500 seltsi liikme vabatahtlikku abi. Peale nende tuli Karlsruhesse 7300 küülikuaretajat kogu Saksamaalt, samuti 250 kohtunikku, kelle ülesandeks jäi kodujäneste maratonhindamine.  

Kulisside taga oli festivali peategelaste vajaduste rahuldamiseks peale joogivee varutud 14 tonni loomatoitu, 1200 kubu õlgi ja niisama palju heina ning 1000 kotti saepuru.

Hops-hops üle tõkete

Juba 25 aastat tagasi proovisid Rootsi aretajad panna küülikuid üle tõkete hüppama. Sealt viidi idee Taani ja Saksamaale Schleswig-Holsteini liidumaale, kust see levis üle riigi. Tähelepanu, loomakaitsjad! Siinkohal on küsimus loomade loomulikus liikumisvajaduses. Pealegi lubatakse hüpata ainult nendel kodujänestel, kellele see silmanähtavat rõõmu pakub. Kui mõni paela otsa pandud loom ei tundnud suurt mõnu ühes suunas hopsamisest, siis tagasi kepsas probleemideta. Miks? Küülikueksperdid selgitasid, et kui kodujänes hüpleb pimeda nurga poole, on tal tunne, et saab kohe kodupuuri.

Pikk-kõrvade väljaõpe algab varakult. Puuri pannakse näiteks lauad, mille üle loomal on võimalik hüpata siis, kui tal selleks soov tekib. Seejärel harjutatakse küülikud liikuma paela otsas. Muide, loomad ei salli seda, kui pael lõhnab "kolleegi" järele, seetõttu peab igal küülikul olema isiklik nöör.

Ostjaid kõikjalt maailmast

Kaks messieelset päeva panid kohtunikud loomadele hindeid. Uuriti küülikute kaalu, kehavormi ja -tüüpi, karva, pead ja kõrvu, värvi ning seda, kuidas looma on hoitud. Seejärel riputati iga looma puurile dokument, kus olid kirjas hindepunktid ja saavutatud koht. Kõik andmed koguti pea 1000-leheküljelisse kataloogi.

Täpselt ürituse avamiseks kell 7 olid kohal sajad ostjad - paljud seisid messihoones juba kell 5 - mitte ainult Saksamaalt ja mujalt Euroopast, vaid Kanadast ja USAstki.

Marie-Louise ja Gösta Larsson olid tulnud Kalrsruhesse Smålandi linnast Kalmarist ja nende huviorbiidis olid Viini mustvalged küülikud. Nende loomad, nii ütles abielupaar, vajasid "uut verd". Rootslaste reisigrupis olid teiste hulgas kolm taanlast ja üks aretaja koguni riigi põhjaosast, keda ei heidutanud pikad vahemaad: bussi startimiskohta oli tema kodukohast 1200 kilomeetrit ning Saksamaale teist niisama palju. Seda võib juba nimetada tõeliseks küülikuarmastuseks!

Kölni lähedalt Badeni pealinna saabunud perekond Töffels - ema Bettina, isa Achim ja 16aastane perepoeg Florian on aga aretanud mitu satiinküülikute Euroopa meistrit.

Itaalia Lago Maggiore (Verba-nia) loomaaiast olid tulnud Karlsruhesse küülikuid kaema isa-poega Giancarlo ja Roberto Campana. Koju kaasa viisid mehed 30 tõugu kodujäneseid. "Me ainult ei soovi lastele näidata erilaadseid loomi, vaid tahame õpetada neid küülikutega ümber käima," kinnitasid nad.

Küülikuarmastus ühendab inimesi

Euroopa küüliku- ja väikeloomade aretajate liidu president Urs Freiburghaus rääkis, et on loomadega tegelnud pea 65 aastat. Selle ajaga on ta sõlminud sadu sõprussidemeid, sest küülikukasvatus nagu tuvidegi pidamine ei tähenda ainult tööd ja vaeva, vaid ka sotsiaalseid kontakte. Pealegi ei tohi ðveitslase arvates unustada, et kodujäneste kasvatamine toob kasu majandusele - aastas kuus miljardit eurot.

Prantsuse aretajate tervitused vahendas naabermaa ühingu president Jean Jacques Menigoz Pariisist, teda toetas Elsassi gruppi esimees Jeannine Jehl. Oma kõnes tõi prantslane esile häid suhteid sakslastega ja selle märgiks, et kunagistest vaenlastest on saanud head sõbrad, kinnitas ta Saksa ühingu presidendi Peter Mickmanni rinda plaatinast aunõela.

Baden-Württembergi liidumaa toitlustus- ja põllumajandusminister Joachim Hauck toonitas, kui tähtsat rolli mängivad tänapäeva ühiskonnas väikeloomade aretajad-kasvatajad. Ürituse patroon avaldas samuti rõõmu selle üle, et küülikukasvatajate seas on palju noori: traditsioon elab edasi ja lapsed õpivad varakult loomadega suhtlemisel vastutustunnet.

Eestis ei ole küülikukasvatus leidnud nii suurt vastukaja kui Saksamaal ja siin kasvatatakse loomi peamiselt liha saamiseks. Kontaktid Saksamaa kasvatajatega puuduvad. Eestis koordineerib aretajaid karusloomakasvatajate aretusühing.

Kuldar Terikul (firma Perefarm) on Kernu vallas väike küülikukasvatus. Ta rääkis: "Kuna kodujäneseliha on vähese rasvasisaldusega, on see eriti hinnas kaalujälgijate seas. Samuti sobib see diabeetikutele. Küülikul on väikesed peened kondid ja terve rümp kaalub ligikaudu 1,5 kilo. Kodujäneste liha on kahvatu, pehme, peene tekstuuriga. Jäneseliha (metsküülik) on küüliku omaga üsna sarnane, kuid palju tumedam ja ulukimaitselisem."  

OÜ Seelioni farm asub Tartumaal. Omanik Piret Suuvere rääkis, et nemad alustasid küülikukasvatusega kümme aastat tagasi. Praegu on farmis kääbusküülikud ja tðintðiljad, keda toodetakse ennekõike aretusloomadeks, kuid osa liha läheb müügiks. "Varavalmivuse ja hea sigivuse tõttu võib küülikutelt saada lühikese ajaga kvaliteetset dieetliha, karusnahka ja küülikuvilla. Kodujäneseliha sisaldab kanalihast 2,7 ja vasikalihast 2,4 korda vähem kolesterooli. Seetõttu on küülikuliha kasulik tarvitada toiduks neil, kel on oht haigestuda südame-veresoonkonna, seedeelundkonna, maksa- ja neeruhaigustesse," soovitas Suuvere.

Samal ajal kui Saksamaal on küülikute nahk ja vill väga populaarsed ja neist valmistatakse eri tooteid, tekitavad loomakaitsjad ja bürokraatlikud määrused Eesti loomakasvatajatele suurt peavalu.