Kivastu talus peavad Evi ja Villu piimakarja

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Enne viit hommikul toast välja, õhtul kuue paiku tagasi," räägivad Kivastu talu perenaine Evi Õige ja peremees Villu Õige katkematust tööajast piimakarja kasvatamisel.
"Enne viit hommikul toast välja, õhtul kuue paiku tagasi," räägivad Kivastu talu perenaine Evi Õige ja peremees Villu Õige katkematust tööajast piimakarja kasvatamisel. Foto: Urmas Luik

Kivastu talu perenaine Evi Õige ja peremees Villu Õige kinnitavad nagu ühest suust, et neil sai alevielust villand ja seepärast nad endale alevi lähedale talukoha rajasidki. Kadjaste külje alla Rõusale, kus nüüd 44 suud laudas iga päev süüa küsib.


Üle päeva hommikuti pöörab Kivastu talu teeotsast sisse Tallinna piimatööstuse auto ja viib vahepealse toodangu jahutist minema.



Piimakarjakasvatus ongi siinse pererahva põhiline töö ja leib, juba paarkümmend aastat.



Elamine karjaköögis


"Kolhoos tuli meile, ehitas kõik selle ümbruse täis oma inimestele," räägib Vändras raamatupoes töötanud perenaine sellest, miks nad tänavatulede valgusest ja asfaldi pealt külakohta endale kodu otsima hakkasid.



Liiati oli noores taastatud vabariigis siis aeg, kui talupidamist õhutati ja piimaga tegeleja ei pidanud ots otsaga kokkutuleku pärast pead valutama.



Vahepealne aeg kottis piimakarjakasvatajaid kõvasti ja vaid tugevamad pidasid vastu.



Kõva matsu andis Õigete talupidamisele 2005. aasta jaanuaritorm, kui kolm ööd-päeva polnud voolu ja traktorimootori jõul tööle pandud generaatori abiga väljalüpstud piim trapist alla voolas.



"Mina teeks mõndagi teistmoodi, kui nüüd uuesti alustama peaks, noored, kes alustavad, oskavad hooned lihtsamalt ehitada," nendib peremees Villu, kunagine metsamees.



Aastatega on padriku asemele kerkinud kaartega maja, laut, kuivati. Vanast on jäänud karjaköögi osa, millest Õiged elamist alustasid. "Kahekorruselise maja kraam oli vaja mahutada ühte tuppa," meenutab napisõnaline perenaine tulemise aega. "Alustasime viie lehmaga laudas ja käsitsilüpsiga."



Lumevaip õues


"Me oleme selles eas, et investeeringuid ei tee, linnast ei tule enam keegi maale," kostab napijutuline peremees lastele viidates.



Mustakirju kari, sekka punaseidki piimaandjaid, nõuab hoolt kellaaja täpsusega. Hommikul enne viit toast välja, õhtul kuue paiku toas tagasi.



Kahe lüpsi ja talituse vahele jääv aeg kulub pererahval kodustele tegemistele.



Lehmadele ja noorkarjale jagub talvesööta, kuigi valdavalt rendimaadelt silo- ja heinategemise aeg oli vilets ja viljakoristuski kiita pole.



Söödateravilja kasvatab Kivastu talu ise, kuivatab oma kuivatis ja jahvatab oma veskis.



"Maal on hea elada, aga ... ilmastik on kole ekstreemseks läinud," tõdeb peremees ja mainib, et tänavune suvi ei olnud hea isegi heinaseemnepõldude rajamiseks. Liiga palju lasi taevas vett läbi.



Äsja sadanud lumest tunneb rõõmu noor must koer, kes keelamisest hoolimata pererahval jalus keerleb.



"Õu oli porine, traktorid liiguvad edasi-tagasi, aga nüüd, kui lumi maha tuli, läks ilusaks," tunneb Vändra valla ühe tublima talu peremees Villu Õige valgest kohevast vaibast rõõmu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles