Vändra muusikakooli flöödiõpetaja Luule Põder laob arvutikoti mõõtu mustast ridikülist lauale ühe pilli teise järel ja teatab siis, et talle meeldib, kui see perekond on koos. Selles puupuhkpillide viieliikmelises peres on sopranino, sopran-, alt-, tenorplokkflööt ja üle kõige troonib pan-plokkflööt.
"Muusika on minu töö ja kirg ja armastus," teatab Luule ja puhub siis rõõmsalt sopraninost viisi kõlama.
Kui Luule veel koolilaps oli, ütles näiteringi juhendaja talle, et hakaku tüdruk flööti õppima, see sobib talle. Siis juhtus nii, et suvepäevadele sõidu asemel pidi neiu bussist välja astuma ja oma muusikaõpetaja nõudmisel minema Tallinnasse muusikakooli eksamitele. Konservatooriumi saamisele tõmbas karmil nõukogude ajal kriipsu teadmine, et Luule mängis vanamuusikat ansamblis, mis esines kirikuteski.
"Kadjastest on mu abikaasa Ülo pärit, nii ma siia elama tulingi," ütleb hakkamist täis naine ja lööb lahti mapi, mille vahel imepärased värvipildid koduümbruse loodusest. Tehtud "seebikaga", nagu autor ütleb, kuigi see teadmine tulemust ei mõjuta.
"Tänu fotograafiale saan hinge toita looduses, vajan vaikust rohkem kui lärmi, massid mind ei tõmba," räägib Luule pilte näidates.
Külarahvas teab, et Luule tegeleb Vändras lahkunute ärasaatmise ja saatjate nõustamisega. "Jah, aga see teenus on alles nii alguses," kostab ta.