Vanavanaisa järgi võttes on Maimu Milvek seitsmes põlv, kes Pütassepa talu peab. Mis talu ta nüüd enam, loomapidamist pole ja põldugi vaid oma tarbeks, aga juured hoiavad kodukülas nii kõvasti kinni, et pensionil naine neid enam lahti ei kanguta.
Pütassepa talu peab Maimu seitsmendat põlve
3. jaanuar 2010, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Isa ütles, et ära mine ära, jää ikka siia, ja ega mul olnud tahtmist ka mujale vaadata, ränduritele vaadati ju viltu," seletab valge kootud mütsiga Maimu silmade särades.
Tõele au andes on ennast Kadjaste põliselanike hulka arvav Maimu aastapäevad kodunt eemal olnud siis, kui õppis Virumaal Arknas aiandust ja mesindust. Nüüd on tal sellest tarkusest säilinud selline lillearmastus, et suvel ja talvel pole vahet. Jõulukaktused nagu õitemeri kodu kaunistamas, pelargoonidele vahelduseks.
"Loomakasvatuse peal olen olnud, alguses oli kolhoosilaudas käsitsilüpsmine, sõnnik tuli käsitsi välja lükata, hein ette vinnata, ise käisin karjas veel suvel - nii et ega see laut ju lillepidu ole olnud," kostab Maimu randmeid hõõrudes.
Lüpsjatöö annab käte kaudu viie lapse emale tagantjärelegi tunda.
"Maa läheb vist tegelikult linna, siin külas pole ühtegi lehma ja ma ei tea, kas siga veel keegi peab," ohkab Maimu maaelu hääbumisele mõeldes. "Lehmalaudad läksid siit ära Sõõrikele, töökoda läks Vändrasse, paljad hooned veel ..."
Vändra kolhoosi päevil kerkisid Kadjastesse tootmishooned, mis inimestele töö koduukse ette tõid. Nüüd tuleb külast töö järele kihutada kümmekonna kilomeetri kaugusele vallakeskusesse Vändrasse või teenida leiba võõrsil.
"Seda ei saa küll öelda, et meil küla tühi oleks. Kui omasid ei ole, tullakse asemele," kinnitab Maimu ja asutab ennast posti järele minema.