Meie poliitikud on targad ja kavalad trikimehed. Mõtlen riigikogulaste ja valitsusliikmete lahtiütlemist enda suhtes seni kehtinud palgamaksmise alustest, mille kohaselt riigikogu liikmete palk ja selle tõus oli seotud keskmise palga tõusuga, aga see oli juba 2008. aastal 13 000 krooni.
Üldise majanduslangusega on keskmine palk kukkunud 10 000 – 11 000 kroonini, kuid see ei vähenda automaatselt meie parlamendi- ja valitsusliikmete palkasid. Käib pidev hämamine, et nemad ei saa praeguse koosseisu puhul midagi muuta, seda saab teha alles järgmise koosseisu suhtes. Pärast valimisi istuvad aga jälle samad mehed Toompeal, nii et palga vähendamiseks pole poliitilist tahet ega lootustki.
Nüüd on tuldud välja mõttega kehtestada poliitikutele palgad ja siduda need presidendi töötasuga: umbes 65-70 protsenti riigipea palgast. Presidendi palga määrab riigikogu. Tõstes presidendi palka igal aastal näiteks 10 000 ja enama krooni võrra, kerkiksid poliitikute töötasudki.
Valitsuse liikmete ja riigikogulaste palka tuleks vähendada nii palju, et neil poleks huvi pidevalt makse tõsta. Kõrgeim riigiametniku palk ei tohiks ületada 50 000 krooni.
2010. aasta riigieelarves on kuludeks nähtud 90 miljardit krooni, tulude prognoos on 84 miljardit. Ometi peaks tulude ja kulude kajastamine riigieelarves olema samas suurusjärgus. Kui tulud oleksid prognoositust suuremad, saaks ülelaekunud raha suunata reservfondi.
Loodan, et järgmised riigikogu valimised näitavad, kas meie mõistus on ikka korras, kui valime Toompeale tagasi ühtesid ja samu tegelasi, kes muudavad seadusi vaid enda rikastumise, mitte riigi ega rahva elu paremaks ja turvalisemaks muutmise huvides.