Peeter Olesk: Sissejuhatuseks lugemisaastasse

Peeter Olesk . Foto: .

Äksi kirikuõpetaja, Tartumaa praost ja Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor (kaasistuja) Otto Wilhelm Masing (1763-1832) oli suure lugemusega. Mõndagi luges ta seepärast, et pidi.

Tahtmist mööda, huviga ja süvenedes luges ta vähemalt kahe mehe kirju endale. Esimene oli Liivimaa kindralsuperintendent (luterlik ülemvaimulik) Karl Gottlob Sonntag (1765-1827), teine Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1845).

Kas ükski meist suudab kujutleda, et kolmanda aastatuhande algul saadaks keegi Pärnust Tartusse Tähtverre pikki isiklikke kirju, millele tuleb korralik vastus? Vaevalt.

See, mida me siin ülikoolilinnas Pärnu kohta loeme, ilmub kas lehtedes või interneti kommentaariumis ega ole tihtipeale seotud lugemiselamuste, vaid hoopiski kohaliku omavalitsuse õiendamiste ning kaebustega väljaspool “Kaebuste ja avalduste raamatut”.

Ega ma ootagi Pärnumaalt ajaviitekirjandust. Tahaksin selgitust paradoksi kohta, mis seisneb järgmises küsimuses: kuidas on võimalik, et Pärnu oli tuntud kui juhtimiskonverentside keskus, ent on osutunud juba pikemat aega juhitamatuks linnaks? See on umbes sama kui olla triigitud ülikonnas ja kiisulipsuga ... kerjus.

Kas ma pean seda tingimata lugema? Vastuseid on mitu. Regionaalpoliitika rahaline põhi on politiseeritud ka valimiste vaheajal ega ole võimalik, et see, mis toimub ühes nurgas, ei jõuagi keskpõrandale.

Pärnu linnale tagastamata abi lubamine sunnib küsima, missugune on Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalne orientatsioon, ning see tuleb päevakorda juba jaanuari lõpus liidu suurkogul. Mismoodi me seal seda asja rahulikult arutame, kui aluseks on peamiselt sõim ja süüdistused?

Läheme edasi. Pole suurem saladus, et gümnaasiumide arvu kõrval on muutunud kriitiliseks kõrgkoolide arv, sealhulgas professuuride hulk. Nende taseme üle otsustamine tähendab alati kanakitkumist, mis on vastik töö, kuid ta on seotud niisugusegi küsimusega: mille järgi me õpetame ja kui sügavalt?

Just käesolevate ridade kirjutamise aegu taheti teada minu seisukohta kahes valdkonnas: esiteks, mida peab kriminalistikast politseinik, kes õpib edasi doktorantuuris, ja teiseks, mis saab kõrgemast mereharidusest?

Vastuse esimesele küsimusele andis üks kriminaalpolitseinik ise: igal juhul on vaja käia läbi Paikuselt. Vastus teisele jääb esiotsa lahtiseks, ehkki on pealtki näha, kuidas sõiduauto mootor on midagi muud kui laeva jõuseade. Tartus on probleemiks insenerialade ulatus. See sõltub aga otsejoones sellest, kust tullakse siia edasi õppima ja kus sooritatakse praktika.

Lugemisaasta on juba ette naljakas, kui tema jooksul õpetatakse vaid seda, kuidas ajaviitekirjandusega ümber käia. Küll saab profileerida lugemishoiakuid, kuid siin ongi üks kaaluvihte maakondlik raamatukoguressurss.

Praegu on vaieldamatu, et pärnakas saab Einsteinist lugeda rohkem kui saarlane, ent hiidlasel pole niigi paljut. Enamgi: kõrgemat matemaatikat tuleb hiidlastel uurida nõukogudeaegse õpiku järgi tehnikumidele.

Trükise müügiedukus huvitab mind ainult mõnel juhul ja tema laenutatavus on oluline eeskätt raamatukogudele. Kolm tähtsat näitajat minusugusele on trükise keel koos raamatutega eri keeltes, trükise illustreeritus ning algupärase ja kallutamata eelinfo maht.

Viimasena mainitu tähendab, et Nobeli preemia võimalikud ning reaalsed laureaadid peaksid olema meile tuttavaks tehtud enne, mitte alles tagantjärele. Ma ei mõtle maha- või ümberkirjutusi allikatest, mis praktikas salatakse maha. Ma ootan isikupärast tõlgendust, sündigu see pealegi kobamisi.

Ilusat trükist on võimalik teha juba ammu, ent kes neid sirvib, teab ilmagi, kuidas nad on valdavalt tõlkelised ehk pärinevad suurtest või vähemasti väga intensiivse raamatuasjandusega kultuuridest.

Vastav on siis nende müügihindki, mis ei ole sugugi kooskõlas trükise vananemise kiirusega. Trükise keel – see on kõigepealt raamatu toimetatus.

Keeli, milles ilmunud raamatuid eestlasest lugeja võiks jälgida, on minimaalselt neli: vene, soome, inglise ja saksa. Võiks loomulikult, aga siis tuleks sõita neile järele. Odavam on leppida nende väljaannetega, mis siia tilguvad. Raamatuturg on Eestis kindlasti vaesem kui autoturg.

Kui lugemisaasta õpetaks tarka lugemist, oleks ära tehtud väga suur töö. Kui tema tagamõte on hoopiski trükiste reklaam, on tulemuseks peamiselt palju kisa. Katsu sa kisa all segamatult lugeda!