Jüri Kukk: Miks ministrid ja abilinnapea küll nii teevad?

Jüri Kukk. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Tore ikka, kui linnale raha juurde antakse, aga kui sellega käib kaasas Pärnu mainele oluline kahju, sarnaneb sellise abi taotlemine küll rohkem santimisega. Pärnul ei ole selleks põhjust.

Pärnu saneerimisest rääkijad aga kuulutaksin ma kindlasti pahatahtlikeks linna maine kahjustajateks. Muidugi, Tõnu Kannil paistab siin õigus olevat, et tegelikult on Pärnu sattunud kahe ministri omavaheliste erimeelsuste ohvriks.

Informatsioon ja selgitused, mida linnakodanikud seni Pärnu Postimehe kaudu seoses Vallikääru renoveerimisega said, on mulle üsna kummalised ja kohati päris segased.

Kuna ei Pärnu linna 2010. aasta eelarve kavand linna kodulehel ega abilinnapea viidatud artiklis väida, et linn 2010. aastal lisalaenu oleks kavandanud (erinevalt Tallinnast), siis millisest seadusega kinnitatud normatiivi ületamisest on üldse jutt?

Igal juhul ei saa see olla seadus, mis praegu kehtib. Ja kehtima peaks ju ikka veel valla- ja linnaeelarve seadus. Või ma eksin?

Kui rahandusministeerium soovib kohalike omavalitsuste finantsvõimekust analüüsida ja ettekirjutusi teha, peaks ta kõigepealt kodutöö ära tegema ja tagama, et riigikogus saaks vastu võetud kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise seadus (KOFS).

Nüüd paistab nii, et seadust küll pole (ega ole aimugi, millal see kehtima võiks hakata), rahandusministeerium aga hindab kohalike omavalitsuste finantsseisundit alles riigikogu menetluses seaduse kavandi alusel.

Muidugi ei taha ma kaugeltki väita, et Pärnu linna finantsvõimekusega on kõik parimas korras. Minu teada pole Eesti riigis praegu paika, kus see muretult nii oleks, aga see on teine jutt. Selle teema juurde maksab tagasi tulla, aga oodakem ära, mida ütleb 2010. aasta eelarve kohta meie volikogu.

Praegu teeks asja selgeks selle õnnetu normatiiviga – 60 protsenti, mida meie abilinnapea rõhutab ja mille tõttu tööd Vallikäärus katkeda ähvardasid, sest selle normatiivi ületamine olevat seaduserikkumine.

Oma kogemusest arvan, et tegemist on valla- ja linnaeelarve seaduse “moderniseeritud” ja “loomingulise” käsitlusega Pärnu kahjuks.

Et kõigil oleks selge, millest jutt, võtame appi kehtiva seaduse teksti. Valla- ja linnaeelarve seaduse 8. paragrahvi 1. lõige sätestab linnaeelarvele seoses laenudega kaks normatiivi, ühe laenu võtmise hetkeks, teise laenu teenindamise perioodiks.

Tsiteerin mainitud lõike 1. punkti: “ /.../ muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu /.../ ja muude kohustustega ei või ületada 60 protsenti selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest /.../”.

Tsitaat sama lõike 2. punktist: “/.../ võlakohustuste kogusumma ei või ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20 protsenti /.../ kavandatud eelarvetuludest /.../”.

Kirjapandust peaks olema lugeda oskavale inimesele selge, et laenu võtmise hetkel ei tohi kogu laenu- ja kohustuste summa moodustada üle 60 protsendi vastava aasta eelarve tuludest (v.a sihtotstarbelised) ja järgnevatel aastatel ei tohi tagasimakse (eelarve kulu) olla suurem kui 20 protsenti eelarvest.

Minu arvates loogilised ja majanduslikult põhjendatud nõudmised.

Pärnu linna kohustused, millest jutt ja mida nüüd pahaks pannakse, on kõik võetud 2010. aasta suhtes eelnevatel aastatel. Kohustuste võtmisel olid need kooskõlas seaduse ja 60 protsendi normatiiviga.

Oleks lausa vastuolus põhiseadusega hakata praegu rakendama linna suhtes meetmeid rikkumiste tõttu, mis võib-olla muutuvad rikkumiseks, kui võetakse vastu seadus, mis on alles riigikogu menetluses.

Sellest, miks peaks linnavalitsus endale raputama tuhka pähe asjade eest, mida pole (20 protsendi normatiivi ei ületata ühelgi järgneval aastal), ma aru ei saa.

Või kujutatakse ikka ette, et seda tuhka raputatakse pähe oma eelkäijatele?