Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/19/11510998t1he180.jpg)
/nginx/o/2008/04/21/34721t1ha1fc.jpg)
Pensioniea küsimus on teravalt üleval kõikides vananevates ühiskondades. Eestiski on aastaid seda olulist teemat veeretatud nagu kuuma kartulit. Nüüd oleks justkui lahendus käes: valitsus otsustas vahetult jõulude eel tõsta pensionile jäämise iga 65 eluaastani. See puudutab väga otseselt kõiki pärast 1957. aastat sündinud mehi ja naisi.
Peaminister kinnitas riigikogu ees, et selle sammu järele on karjuv vajadus. Mina väidan, et Eesti pensionisüsteemi probleem pole see, et veel kehtiva seaduse alusel pääseb meil pensionile 63 aasta vanuselt.
Riiklikus pensionikindlustuses on lahendamata hoopis üks teine küsimus, mis on seotud nende tuhandete inimestega, kes oma tervistkahjustava või pingelise töö tõttu saavad pensionile enne üldise pensioniea saabumist.
Pisut arvudest
Sotsiaalkindlustusameti teatel saab meil vanaduspensioni 290 967 inimest, kelle seas on 37 834 meest ja naist, kes on läinud pensionipõlve pidama varem kui 63aastaselt. Isegi protsendiarvutust kehvemini valdajale on selge, et nende inimeste osa ei ole sugugi väike.
Neil ligi 40 000 inimesel on täiesti põhjendatult õigus minna seoses tehtud tööga ülejäänutest varem pensionile. Samal ajal toimub see 20protsendise sotsiaalmaksu kulul.
Kindlustuskeeles kõneldes katab riiklik pensionikindlustus praegu peale vananemisriski tervistkahjustavate töötingimuste riski, sest varasemat pensioniõigust andvate tööde puhul maksab tööandja niisama suurt sotsiaalmaksu kui mujal.
Kui kindlustate oma auto, ei oota te, et kindlustatud oleks maja või kortergi. Pensionikindlustuses kipuvad asjad paraku nii olema.
Oleks vale väita, et valitsus ei tea, mida oleks vaja probleemi lahendamiseks teha. Otse ja ausalt öelduna leiti kontseptuaalsed lahendused juba kümme aastat tagasi. Praktikasse pole need aga jõudnud. Eelmine valitsuski andis tööpensionide süsteemile vaid oma põhimõttelise heakskiidu. Esialgu jääb küsitavaks, kas võimul olev kooslus julgeb selle alusel seadusega välja tulla.
Tööpensionide süsteem näeb ette, et halbade töötingimuste tõttu varasem pensionileminek tuleb eraldi kindlustada. Töötingimuste eest vastutav tööandja on selle järgi kohustatud varasema pensioniõiguse oma töötajatele kindlustama. Ehk näiteks need viis aastat, mis saabuvad inimesele enne üldist pensioniiga, on kinni makstud tööpensionina, mitte riiklikust pensionikindlustusest.
Asi oleks aus nii nende inimeste suhtes, kes teevad tervistkahjustavat tööd, kui nendegi suhtes, kes sellist tööd ei tee. Seetõttu ei ole üldise pensioniea tõstmisega kuskile kiiret, sest probleemid on hoopis mujal.
Miks kiirustada?
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütiku Andres Võrgu andmetel tooks pensioniea tõus pensionide väljamaksmisel riigile senisest kaheksa protsenti väiksemad kulutused.
Kuus kulub praegu pensionidele 1,325 miljardit krooni, millest halbadest töötingimustest varasem pension moodustab 166 miljonit krooni. Riik hoiaks seega märgatavalt kokku, kui tervistkahjustavate tööde ja väljateenitud aastate pensioniõigus viidaks uutele alustele.
Mis mõttega siis pensioniea tõstmisega tulistjalu kiirustada, kui pakilisemad tööd tegemata? Pealegi on pensioniiga ise aastatega oluliselt muutunud.
Eestiski ei pea 63aastaselt pensionile minema ja võib pensionisaamist edasi lükata. Viimasena nimetatud võimalust kasutab 559 inimest, võites sellega iga edasilükkunud kuu eest 0,9 protsenti pensioni suurusest. Rakendatud on ennetähtaegne pension, kus inimene, vastupidi, kaotab iga varem pensionile mindud kuu eest 0,4 protsenti oma pensionist. Enne tähtaega on pensionil 14 639 inimest.
Põhjused, miks üks inimene otsustab minna varem pensionile ja teine hiljem, on väga individuaalsed. See sõltub tööst ja palgast või koguni lootusetusest tööd leida, aga loomulikult tervisestki. Eesrindliku pensionikorraldusega riigid on läinud veel kaugemale. Lihtsalt seletatuna pole seaduses sätestatud pensioniiga seal 63, vaid näiteks 60-65 aastat.
Sisuliselt otsustab iga inimene ise oma tervise, tehtava töö ja saadava tulu alusel, millal tal on selle aja jooksul mõistlik pensionile jääda. Tehtavast valikust oleneb pensioni suurus: mida hiljem lähed, seda suurem see on.
Tegu on samade põhimõtetega, mis meilgi kehtivad, kuid need on veel suuremas sõltuvuses inimese valikust. Seejuures on arvestatud kõige olulisema näitajaga pensioniea tõstmisel, see on pensionieas elatud aastate arvu kasv.
Kokkuvõtteks vajab penisoniea tõstmine senisest palju põhjalikumat ettevalmistust. Temast loodetav kasu jääb saamata, kui palju pakilisemad küsimused on lahendamata. Tööpensioni loomine võtab oma aja. Seejärel on põhjust arutada, kas ja kuidas pensioniiga tõsta.