Barack Obama – poliitmängu superstaar

USA president Barack Obama üritab sirutada kätt Iraanile. Foto: Reuters

Seda küll oodati, ent USA presidendi Barack Obama ÜRO peaassambleel 24. septembril peetud kõnes kõlanud valmisolek suhete parandamiseks Iraaniga oli nii sisukas, et seda ärakuulanuist oli enamik juba surmkindel, et nüüd viivad ÜRO küllalt sirged koridorid ta kokku Iraani uue presidendi Hassan Rouhanigagi, kellega Obama juba teist kuud kirju vahetas. Kohtumist siiski ei toimunud ja ametliku versiooni kohaselt Iraani soovil.

Kaua oodatud Rouhani kõne peaassambleele valmistas ootajaile paraja pettumuse, sest Teherani mees oli küll koostööaldis, ent rääkis veel rohkem oma õigustest, nõudis sanktsioonide mahavõtmist ja Iraani väärikat kohtlemist. Jalamaid oli kommenteerijana platsis Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu, kes kutsus kõiki üles mitte uskuma Iraani presidenti – sõnum, mida vist kõik läänemaailma uudisteagentuurid ette ja taha kordasid. Läks veel kaks päeva ja kogu pilt teisenes – Obama ise teatas kui suursaavutusest, et oli just pidanud pika telefonikõne Rouhaniga ja leppinud kokku suhete taastamise programmis, sealjuures tuumaenergia kõneluste jätkumise asjus!

Paratamatult meenus paljudele, et täpselt samasuguse etenduse andis Obama kolm nädalat varem Peterburis. Mäletate, keeldus kõigepealt kohtumisest Vladimir Putiniga, siis tuli kohale selleks, et mehed saaksid teineteisele selga näidata. Järgmisel päeval korjas Obama tema printsipiaalsusest liigutatud Prantsuse, Inglise jt liidritelt allkirju lubatud Süüria rünnaku toetuseks, Putin aga tegi samal ajal teatavaks, et oli Obamaga öösel pikalt juttu ajanud. Ülejärgmisel päeval rääkisid peaaegu korraga, välisminister Sergei Lavrov seejuures kindlalt ja riigisekretär John Kerry ebalevalt Süüria loobumisest keemiarelvast ja ühel hetkel sai kahe mehe öötöö mõte tegevusaluseks kõigile – Süüria keemiarelva loovutamine ja hävitamine.