Kui traktorijaamadel olid oma ajalehed

Audru MTJi poliitosakonna häälekandja oli Sotsialismi Tee. Foto: Olaf Esna erakogu

Noorematele lugejatele peaks selgitama, kes või mis need masina-traktorijaamad olid. Need olid midagi muud kui populaarne ansambel MTJ.

Nimelt arvas nõukogude võim, et põllumajandustoodangut saab oluliselt suurendada kõikide põllutööde mehhaniseerimisega. Valdavalt puudus Eesti taludes selleks vajalik tehnika, seepärast nähti väljapääsuna masina-traktorijaamade loomist. Need pidid taludes ja hiljem kolhoosides oma masinatega tegema kõik põllutööd.

Juba 1941. aasta kevadel organiseeriti algul 15 ja veidi hiljem kümme MTJi. Pärast sõda, 1945. aastal taastati ENSVs 23 MTJi. Aasta-aastalt nende arv suurenes ja 1953. aastaks oli neid juba 69.

Traktorijaamu oli varemgi

Paraku ei lahendanud MTJid põllumajanduse mehhaniseerimise probleeme, neist said hoopis kolhooside paljakskoorijad, sest masinate kasutamise eest võeti ränka hinda. Igal aastal kooriti kolhoosilt traktori kasutamise eest renti keskmiselt sama traktori hinna jagu.

Näiteks kombaini tööpäeva eest tuli maksta 500 rubla, mis oli keskmise kolhoosi 200 kolhoosniku päevapalk. Sellest hoolimata kirjutati ja jutustati MTJide loomisest kuni nende likvideerimiseni, kuidas nad abistasid kolhoose.

1958. aastal müüdi MTJide masinad kolhoosidele ja järgmisel aastal reorganiseeriti nad remondi-tehnikajaamadeks.

Vahemärkusena niipalju, et traktor ega traktorijaam ei olnud Eesti talupojale sugugi tundmata. Näiteks väikeses Are vallas oli juba 1938. aastal üle kümne traktori ("Are vald mehhaniseerub", Vaba Maa Pärnu väljaanne 13.04.1938). Samal aastal asutas Audru ja Pärnu konvendile linttraktorijaama Taali veskiomanik Harri Puust. Pärnu linn otsustas asutada Tootsi mõisa traktorijaama.

Poliitosakondade oma lehed

Kolhooside ideoloogiliseks suunamiseks ja juhtimiseks asutati masina-traktorijaamade juurde poliitosakonnad. Need ei piirdunud seinalehtedele artiklite kirjutamisega, vaid asutasid oma ajalehed. Loomulikult tulid selleks käsud kõrgemalt.

Iidne Pärnumaa tükeldati 1950. aastal, nii tekitati Abja, Kilingi-Nõmme, Pärnu, Pärnu-Jaagupi ja Vändra rajoon. Abja rajoon likvideeriti 1. jaanuaril 1963 ja liideti Viljandi rajooniga (Viljandimaa). Seepärast on paslik siin rääkida Abja MTJi poliitosakonna ajalehest Kolhoosi Jõud.

Abja MTJ on ilmselt hiljem asutatud, sest tema häälekandja hakkas ilmuma alles 30. aprillil 1952 ja lõpetas nagu kõik sõsarlehed 1953. aasta detsembris oma 169. numbriga. Ajalehte toimetasid L. Hein ja Pärnus Töörahva Hääle ning Audru MTJi ajalehe juures tegev olnud Hendrik Oissar 1952-53.

Lehekesel erilist minekut ehk jõudu ei olnud: kui esimesel aastal trükiti seda 600 eksemplari, siis järgmisel langes tiraaþ kolmandiku võrra ehk 400 eksemplarini.

Ajalehekeste sadu

Audru MTJ asus omaaegses Audru kirikumõisas ja selle poliitosakonna häälekandja nimi oli Sotsialismi Tee. Kaks korda nädalas ilmunud leheke jõudis lugejateni esimest korda 2. aprillil 1951 ja 275. number tuli Pärnutrüki valtside vahelt 26. detsembril 1953.

Kaheküljelist lehte toimetasid 1951. aastal A. Avila ja I. Reich-mann. Sama aasta augustis suunati Töörahva Hääle kirjanduslik kaastööline H. Oissar Audrusse vastutava toimetaja ajutiseks kohusetäitjaks. Edasi sai temast vastutav toimetaja.

Oissare asemele tuli 1952 Mihhail Rassadkin. Kõige kauem oli selles ametis N. Kononov 1952-1953. Tema ameti võttis 1953 üle M. Jaansalu ja leht suikus surmale uuesti Rassadkini käe all.

800-900 eksemplaris ilmunud lehekeses trükiti ümber kesklehtedes ilmunud materjale ja "nuusk-paberi" juures tegutsenud kirjatsurade sulepeadest imetud kohalikke sõnumeid MTJi piirkonna majandite töötajate nime all. Peale selle kirjutasid erialaseid artikleid kolhooside spetsialistid: agronoomid, zootehnikud, loomaarstid. Kriitilistest materjalidest selgub aga ühismajandites valitsenud tegelik masendav olukord.

Kah-ajakirjandus

Kilingi-Nõmme MTJi poliitosakonna häälekandja oli Töölipp. Toimetus asus Kilingi-Nõmmes ja trükkiminegi toimus kohalikus trükikojas. Ajaleht alustas ilmumist 19. aprillil 1951 ja lõpetas 25. detsembril 1953.

Toimetuse tööd iseloomustavad tõigad, et 1952. aastal ei ilmunud 62. number ja 96. number ilmus 1953. aastal kaks korda. Vead üldnumeratsioonis on iseloomulikud kõigile sellistele ajalehekestele.

Toimetajana olid ametis V. Lilbok (1951), E. Koosna (1951-52) ja E. Toots (1953). Lehe 500-sest tiraaþist pole paraku ükski number minuni jõudnud.

Pärnu-Jaagupi mehhanisaatorite häälekandja tiitlis oli vähem pateetikat - Tehnika Võit. Ajaleht hakkas ilmuma 16. aprillil 1951 ja lõpetas 31. detsembril 1953.

Toimetus asus Pärnu-Jakobis, trükkimine toimus Pärnutrükis. Mõnest sõsarlehest erinevalt oli sellel ajalehel pikalt ametis toimetaja Ilse Pärnsalu, kes alles 1953. aasta 1. juulil tuli Pärnu lehe juurde kohalike raadiosaadete toimetajaks.

Lehe viimased toimetajad olid M. Tobias ja S. Toodo. 1952. aastal oli trükiarv 1000 eksemplari, järgmisel aastal vähenes see poole võrra.

Tõstamaa MTJ asutati küll Tõstamaal, kuid koliti sealt Sindi-Lotja, kus asus  reorganiseerimiseni ja kandis endiselt Tõstamaa nime. Leht alustas ilmumist tiitliga Bolðevistlik Töö, kuid sai 6. märtsil 1953 nimeks Edasi Kommunismile.

Nagu ülejäänud MTJide lehed ilmus Tõstamaagi oma kaks korda nädalas kaheleheküljelisena. Esiknumber ilmus 3. aprillil 1951, viimane 18. detsembril 1953.

Esimene toimetaja oli V. Tomp, seejärel proosakirjanik Väino Ilus, kes juba 21. veebruaril 1951 lahkus Töörahva Hääle toimetusest asutatava ajalehe vastutavaks sekretäriks. 1952. aastal asendas Ilusat A. Meltsas ja lehe viimane toimetaja oli K. Kallastu.

Pärnutrükis lasti masinast läbi 610-800 eksemplari. Pärnu ajalehelt sai Edasi Kommunismile 1953 omale veel sekretäri Sinaida Davi-dovitði, kes sinna suunati põllumajandusosakonna kirjandusliku kaastöölise ametikohalt.

Vändra MTJi poliitosakonna väljaande nimi oli Leninlik Lipp, mis alustas Pärnumaa samalaadsete väljaannete hulgast esimesena ilmumist ja oli vabariigis üks esimesi.

Esiknumber nägi trükivalgust 24. märtsil 1951 ja viimane 27. detsembril 1953. Ajalehte trükiti Vändras 700-800 eksemplari. Esimesed toimetajad olid M. Arsen-jeva ja H. Feldmann 1951. aastal. Seejärel, aastail 1952-53 vastutas lehe eest K. Metsaalt.

Kõikide nende ajalehtede sisu kohta kehtib Audru väljaande puhul öeldu. Enamiku toimetajate kohta võiks öelda, et see amet jäi neile ainult ridadeks tööraamatus ja ajakirjanikke neist ei saanud, nagu ei mäleta keegi nende üllitisigi.