Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2429831t1hf9c1.jpg)
Talumees väntab kaevust ämbriga vett ja kummutab paar kõva suutäit. Mitte ei mõista ta, miks vett on vaja poest pudelis koju tassida. Ega sest saa aru Pärnu Vee laborantki, kelle arvates on kodulinna kraanivesi etem igast vurtsust.
Liiva talu peremees Evald Jõgisu äigab pihuga veetilgad habemest välja ja sõnab, et kel vett laristada, ei see mõista, mis on hea. Liiva kaev on suviti alatihti tühi, sest veetaset kontrollib talu külje all laiuv Alu liivakarjäär.
Vett kaevus napib
“On korralik järv karjääris, on pisut vett kaevuski,” rääkis Jõgisu. Seda, et loomade jootmise järel vett kaevu jääks, pole aastat kümme juba juhtunud. Kuivadel suvedel on tegu, et kaevuvett inimestele jätkuks. Loomad saavad joonuks talumaja otsa õgvendatud tiigi veest.
Aastat paar tagasi oli Liiva perel õnne puurkaev saada. Siis veel andis riik Pärnu maaparandusbüroole talukaevude ehituseks raha. Talu maksis kaevuehitusest viiendiku ehk 8000 krooni, 40 000 krooni said nad riigilt nii-öelda kingiks.
Nüüd enam maaparandusbürool kaevude ehituseks raha ei ole, nagu büroo juhataja Ain Juurikas kinnitas.
Et aga 71 meetri sügavuselt vesi tuppa tuua, tuleb pererahval lauale laduda vähemalt 10 000 krooni pumba ja voolikute-torude ostuks, teine 10 000 krooni kuluks kaevumaja ehituseks.
“Kümneid tuhandeid kokku hoida pole taluperele jõukohane,” tõdes Liiva perenaine Hilda Jõgisu. Sestap esitas pererahvas palvekirja AS Reidenile. “Nende eelkäija ehitusmaterjalide tehas ammutas karjäärist kruusa ja jättis meid veeta,” sõnas Jõgisu.
Kaks aastat kirjast möödas, ent Reidenist pole märkigi. “Elame edasi, lohutuseks vaid see, et vändakaevus vesi puurkaevu omast etem,” märkis perenaine.
Tõsi see on: kui salvkaevus näitab veeproov mikroobide üldarvuks ühe, siis puurkaevus, mis ammutab vett siluri horisondist, on mikroobe kogunisti 26 ühe kuupsentimeetri kohta.
Kaev iga mehe oma asi
Maaparandusbüroo vahendusel sai kümne aasta jooksul kaevu õue 208 maameest, kaevu ootas siis 196 inimest. Juurikas märkis, et tal ei ole ülevaadet, kui paljud neist on kaevu õuele saanud. “Puurkaevu ehitus on väga kallis, ja kuigi saab loota eurotoetusele, peab talumees kaevu enne oma kulu ja kirjadega valmis ehitama,” tähendas ta.
Pärnumaa keskkonnateenistuse veespetsialist Margit Kolk märkis, et kaevu ehitamine õuele on iga mehe oma asi: kas tellib puurimise või uuristab salvkaevu. Viimase rajamiseks ehitusluba vaja ei lähe, ent vallavalitsusega tuleb kaevu projekt, olgu see spetsialisti või talumehe enda koostatud, kooskõlastada.
Puurkaevu ehitamiseks tuleb aga pöörduda litsensitud kaevumeistri poole, teavet nende kohta jagavad nii omavalitsused kui keskkonnateenistus.
Kolk märkis, et kõige targem tegu on sõlmida puurijaga nii-öelda täistööleping. “Puurija teeb kaevu koha otsingust passistamiseni välja, siis saab kindel olla, et kõik on õigesti tehtud.”
Võib ju ka ise asju ajada, kuid see pole Kolgi sõnutsi lihtne ettevõtmine. Alustada tuleb omavalitsusest ja keskkonnateenistusest, kuhu oma soovist puurkaevu ehitada ette kanda. Kaevu puurimiseks annab loa Eesti Geoloogia.
Salvkaevust või puurkaevust ammutatud vee eest inimene maksma ei pea, kuni ta ööpäevane veevajadus jääb viiest kantmeetrist allapoole. Suurtarbija peab nõutama keskkonnateenistuselt vee kasutuseks eriloa.
Pärnu kraanivesi sulab suus
Pärnu Vee laborant Lii Oks, kes kontrollib Reiu veetöötlusjaamast linna veevärki voolava vee kvaliteeti vähemalt korra nädalas ja linna laiali paisatud kontrollpunktides vajadust mööda, kinnitas Pärnu kraanivee üliheaks. “Ma lihtsalt ei saa aru neist inimestest, kes eelistavad kraaniveele poest ostetud pudelivett,” imestas Oks. “Kes teab, kui kaua vesi pudeleis on laagerdunud ja mis tingimustes säilitatud.”
Pärnu Vee tootmisdirektori Lembitu Merdiku arvateski toodab kuuendat aastat käigus olev Reiu veetöötlusjaam väga head joogivett. “Juhtub, et kraanist voolab pruun vedelik, kuid siis peab uurima majja ulatuva veetorustiku olukorda,” sõnas ta. Kui inimene avab kraani vaid suvekuudel Pärnusse suvepuhkust nautima tulles, pole tal kraanist esialgu muud oodatagi kui rauahägust vett.
Aastatega on linna veetorustikku kogunenud rauasade lõikhaaval välja pestud, mida kinnitab elanikkonna kaebuste vähenemine joogivee kvaliteedi kohta. Pärnu Vee labori andmeil laekus neile 1997. aastal 52 kaebust, veetöötlusjaama käivitumisaastal 26 ja mullu vaid kümme.
Merdik rääkis, et Pärnu linn saab oma vee kahest kesk- ja alamdevoni ning siluri veekompleksi põhjaveest Vaskrääma ja Reiu veehaardest.
Kuue kilomeetri kaugusel asuv Vaskrääma veehaare on kasutusel 1990. aastast, seal töötab kümme puurkaevu 80 meetri sügavusega, on võimalik juurde ehitada teine kümme puurkaevu.
Reiu veehaardest, mis on kasutusel 1968. aastast, on töös kaheksa puurkaevu sügavusega kuni 70 meetrit.
Veetöötlusprotsessi eesmärk on aeratsiooni teel kõrvaldada ebameeldiv mädamunalõhnaline gaas väävelvesinik H2S ning veetorustikule agressiivselt mõjuv süsihape CO2. Pärast aereerimist tekkiv rauahägu eemaldatakse filtratsiooni teel, vajadusel desinfitseeritakse joogivett naatriumhüpokloriti lahusega.
Merdik selgitas, et rauahägu filtreeritakse läbi poolteisemeetrise kvartsliivakihi, kolme filtri kogupind on 105 ruutmeetrit.
Töödeldud joogivesi kogutakse Reius reservuaaridesse ja pumbatakse linna.