Kodulinna vahetanud Jaan Sööt elab ikka rändlauliku elu

Ansamblitest Jäääär ja Lindpriid tuttav Jaan Sööt vahetas Tartu Pärnu vastu ja viimati esines ta uues kodulinnas hiljuti Väiksel Folgil nii üksi kui koos Anu Tauliga. Foto: Ants Liigus

Suure osa oma elust Tartus elanud muusik Jaan Sööt naudib teist aastat Pärnu elukeskkonda, kuid ega pillimees pikalt ühe koha peal püsi: kui jõuab kätte nädalalõpp, haarab ta pillikasti ja asub teele.

Tee viib sinna, kuhu parasjagu kutsutakse. Suvel tuleb Eesti maanteid mõõta muidugi tihedamalt. Puhata saab jälle sügisel.

Sööt sündis Tartus, koolis käis Põlvas, kus tema ema muusikapedagoogina töötas. Muusikaõpetajast ema mängis Söödi sõnul tema muusikutee juures suurt rolli. Söödi suur huvi muusika vastu lõi välja juba kuuendas klassist.

Sööt on enim tuntud ansamblist Jäääär, mis tähistas äsja oma 13. tegevusaastat. Kui inimeaga võrrelda, on see puberteediaeg, aga kui kõrvutada eesti ansamblitega, on tegemist korraliku ja auväärse eaga.

Lõpetamise mõtteid pole bändimehed mõlgutanud, kuigi väiksemaid pause on olnud, et hiljem värskelt edasi minna.

Kui oluline on muusikule elupaik, Eesti on ju väike ja vahemaad peaaegu olematud?

Väga oluline ei ole, aga pikemaajalist tööd on parem teha, kui bänd on ühes kohas koos. Näiteks Tartus või Tallinnas - ikka seal, kus enamikule sobib. Kui esinema minna, pole küll suurt vahet, kus elukoht on.

Elan rändlauliku elu: üks päev siin, teine seal. See sõltub suurel määral esinemistest. Eestis on vahemaad tõesti väikesed.

Milline linn on Pärnu?

Mulle tundub ta rahulik. Olen Pärnus üsna kodune, mõnel huvitaval kontserdil vahel käin, aga palju aega ei ole saanud.

Pärnus tehakse huvitavaid asju, kuigi see ei paistagi võib-olla välja. Suuremalt jaolt on linn mõnus ja vaikne, puhkamiseks ideaalne paik.

Elada on Pärnus väga mõnus ja lastel on kahtlemata hea siin koolis käia, sest klassid on normaalsuuruses. Minu lastel on Pärnus parem kui mõnes teises linnas.

Olete paljudes projektides kaasa löönud, peale Jääboileri ja Jääääre näiteks Lindpriides, Tulli Lumis ja veel mõnes. Kuidas jõuate kõigega tegelda?

Kõik projektid ei ole pikaajalised ja püsivad. Mingi aeg on ühega tegemist ja siis jälle teisega.

Senimaani on kõik kenasti välja tulnud. Suvel, kui on palju esinemisi, läheb aegade klapitamine vahel väga keeruliseks. Aga muidu on jaotus tegemiste vahel paindlik.

Tegite Pärnu Endla teatris Aleksander Ostrovski “Kaasavaratu” lavastusele muusikalise kujunduse. Millest koostöö teatriga alguse sai ja kuidas see sujus?

Feliks Kütt tegi ettepaneku luua “Kaasavaratule” muusikaline kujundus. Seadsin lavastusele venekeelsed mustlasromansid. Töö sujus hästi.

Endlas on väga musikaalsed näitlejad ja nendega oli hea koos töötada. Mina jäin väga rahule. Loodan, et minuga jäädi samuti rahule.

Milline on Pärnu publik?

Ma pole Pärnus väga palju esinenud - vaid kolm korda Pärnus elamise jooksul. Möödunud suvel esinesin “Grillfestil”, mis oli päris tore, siis Jäääärega ja korra üksi.

Seni on publik tundunud hea. Kuulajad teavad, mida meilt ootavad. Selles mõttes mingeid dissonantse pole tekkinud.

Mõnes kohas Eestis tuleb ette, et publik sulab aeglaselt, aga midagi hullu pole juhtunud. Igal linnal on oma publik. Pärnu publiku saab kergesti lahti, nad hakkavad üsna kiiresti kaasa elama.

Millised on lähitulevikus teie plaanid?

Juuli keskpaigast lähen Tartusse ja olen kuu aega tartlane. Emajõe suveteatris tuleb etendamisele lavastus ”Mustlaslaager läheb taevasse”, kus löön kaasa koos Lindpriide, Toomas Lunge ja Indrek Kaldaga.

See on üsna pikk periood koos proovidega, ega muud suurt enam suvesse mahugi peale mõne esinemise.

Jääääre uue plaadi lõpetasime äsja. See jõuab avalikkuse ette suve lõpus, loodetavasti augustis. Lindpriidega tegime 20. mail Tartu Sadamateatris kontsertsalvestuse, plaat jõuab kuulajateni talvel.

Merle Mägi