Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antiikaja mõtleja Herakleitos (554-483 eKr) teadis, et inimene samasse jõkke kaks korda astuda ei saa. Vesi on jões alati uus.
Ka inimene ise on teine, sest muutuvas ajas toime tulemiseks peab ta pidevalt õppima. Need õppimisega saadud teadmised on omakorda tarvilikud, langetamaks mõistlikke otsuseid, käigu need siis inimese enda elu, tema perekonna või kogu riigi kohta. Eriti on mõistlikke otsuseid tarvis keskkonna valdkonnas.
Loodus on juba selline, et teda võib rikkuda imekiiresti, kuid taastumine võtab aega mitu inimpõlve. Mis veelgi hullem - alati ei õnnestugi enam ajaratast tagasi pöörata ning olgu siis looduse rüüstamine tingitud rumalusest või kasuahnusest, rikutuks loodus jääbki.
Säästev areng esikohale
Märkimisväärsele hulgale täiskasvanutest on kiire majanduslik edu olulisem kui säästev areng.
Sestap kutsun avalikkust üles arutama, kas keskkonnaharidus peaks olema emakeele, täppisteaduste, kunsti ja muusika kõrval võrdse iseseisva ainena üldhariduskooli õppekavas.
Vajadus selle järele tõuseb võrdeliselt ühiskonna linnastumisega, meie elukeskkonna aina tehislikumaks muutumisega.
Sellest on vähe, et huvi looduse toimimise ja keskkonna tasakaalu vastu on üksikute entusiastide tegevusala. Ülejäänud eelistavad pea jaanalinnuna liiva alla peita ja teeselda, et kui nad probleemist midagi täpsemat ei tea, seda probleemi ei olegi.
Inimkonnal ei ole enam valikut: ainuvõimalik on säästev areng, mis eeldab vastutustundlikku käitumist. On hädavajalik, et iga inimene tunnetaks ennast looduse osana ja teadvustaks oma tegevuse mõju keskkonnale. Ka siis, kui tagajärjed otsekohe ja palja silmaga näha pole. Õhtumaale omane individualism peaks teed andma ühisele arusaamale inimese täielikust sõltuvusest loodusvaradest ja looduse iseuuenemise võime piiridest.
Keskkonnaharidus kui õppeaine
Keskkonnahariduse jagamine üldhariduse seas on oluline sellepärast, et siis saaks sellest osa kõik lapsed, mitte ainult need, kes omast huvist käivad huviringides ja külastavad loodusmaju.
Eriti terav vajadus üldise keskkonnahariduse järele on suurtes linnades, kus suhe loodusega võib juba teist-kolmandat põlve piirduda vaid lillekastiga rõdul ja korrektselt pügatud muruga suvila ümber ning kus kodust loodusealaseid teadmisi oodata pole enam mõtet.
On tähtis, et iga laps tunnetaks ennast osana sellest jõust, mis suudab keskkonda hoida ja paremaks muuta. Selle kõrval, et lapsed õpivad tundma liikide iseärasusi, on kindlasti oluline õpilastele selgitada põhjusi, miks ei tohi näiteks patareisid metsa alla visata, miks peaks veekraani hammaste harjamise ajaks kinni keerama ja miks peaks toast lahkudes tule kustutama.
Keskkonnaga seotud küsimused on üks valdkond, kus avalikkus saab otsustamisel osaleda. Saab kaasa rääkida planeeringute juures, nõuda arendajatelt ja ametnikelt selgitusi rajatavate objektide võimalikust mõjust keskkonnale jne.
Keskkonnakaitse valdkonnas sätestab Euroopa moodne keskkonnaõiguse süsteem kodaniku mure piisava põhjendusena, et asjaajamise protseduuride korrektsus üle vaadata. Et kaasarääkijat tõsiselt võetaks, peab ta suutma oma seisukohti asjatundlikult põhjendada, mis eeldab teadmisi eluslooduse mitmekesisusest ja keskkonna haprast tasakaalust.
Meil on tarvis tarku otsustajaid, kellel on vajalikud teadmised keskkonna kohta, tegemaks otsuseid, mis mõjutavad vahel mitut inimpõlve.
Villu Reiljan, keskkonnaminister