Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vt PP 6.07.
Lugedes 6. juuli Pärnu Postimehest kirja “Kas Jazz Café kliendid on värdjad?”, olin kohviku juhatajana tükk aega hämmingus ja solvunud.
Jazz Café on tegutsenud üle nelja aasta. Selle aja sees on kohvikus töötanud päris palju inimesi, mõni neist on olnud parem, mõni halvem ja juhtunud on lugusid, mille pärast peaks kliendilt vabandust paluma. Pärnu Postimehest loetu on selgelt moonutatud ja kaks noort inimest on avaldanud selle meile esialgu segastel põhjustel.
Tõele vastab, et 29. juulil tulid kohvikusse kaks noort inimest ja soovisid juhatajaga vestelda. Kui olin nad vastu võtnud, ei suutnud nad omavahel kokku leppida, kes rääkimist alustab. Siis teatas tüdruk, et neile oli pühapäeval meie kohvikus öeldud “värdjas”. Ta jutustas, kuidas kohvikut oli pühapäeval hakatud varem kinni panema, nemad aga arvanud, et ei lähe ära, sest neil olevat see õigus. Kui nad olid valmis lahkuma, oli keegi köögis või köögiuksel öelnud: “Värdjad.”
Noormees ja neiu, kes kogu lugu jutustades vaikselt itsitasid ja üleolevalt käitusid, ei soovinudki minult mingisuguseid vabandusi kuulda, vaid teatasid, et lähevad nüüd ajalehetoimetusse ja tulid mulle seda ütlema. Tegin vea ja vihastasin noorte peale. Arvasin tõesti, et nad tulid välja pressima, ja ütlesin seda neilegi. Nemad vastasid, et tahavad ainult toimetusse minna. Juhatasin nad uksest välja.
Veel samal päeval kuulasin ära pühapäeval tööl olnute seletused.
Neiu ja noormees tulid kohvikusse kella seitsme paiku õhtul, tellisid piimakohvi ja limonaadi, teenindus oli nende väitel väga viisakas. Noored istusid lauda, kuid umbes poole tunni pärast muutus noormees tülinorivaks: tõi tühjaks joodud klaasid letile ja teatas üleolevalt, et talle ei meeldi, kui need on laual. Uut tellimust ei esitatud, vaid ennast seati mugavalt sisse. Jalad pandi diivanile padja alla ja nii istuti tühja laua taga kaks tundi. Saalis käisid nad paljajalu ringi ja tundsid ennast koduselt.
Et kohvikus oli veel vaid üks klient, olen sellistel puhkudel lubanud kohviku varem sulgeda. Kella üheksa paiku hakkas baaridaam koristama ja lõpetama. Plaadimängijas oli plaat seisma jäänud ja noored küsisid nipsakalt, kas muusikat ka saaks. Baaridaam teatas, et kahjuks hakkame sulgema. Nii ei vasta tõele noorte väide, nagu ei oleks neile kohviku sulgemisest teatatud. Viis minutit hiljem lahkus viimane klient, noored istusid veel 45 minutit. Teenindaja pidi nende lahkumist ootama, seejuures ei öelnud ta neile kordagi halvasti ega kiirustanud tagant. Et kohvikus on videovalve, kontrollisin salvestusi. Töötaja jutt vastas tõele.
Lugupeetud Teele ja Uko. Vahel juhtub nii, et head asjad juhtuvad heade inimestega. Jazz Café pole ükskõikne klientide ja töötajate suhtes tehtud avalduste osas. Jazz Café palub vabandust, et ei suutnud lahendada tekkinud probleemi teile sobival moel.
Eve Eamets, Jazz Café juhataja