Kultusfilm “Mehed ei nuta” elustab Varblas möödunud noorusaja

Varbla küla poolt neli kilomeetrit kadakatevahelist tolmust teed mööda sõitis võttegrupp platsile. Filmimiseks vajalik tehnika seisis varjus silikaadist kalurite majas. Foto: Urmas Luik

Kui külamehed jaanipäevajärgsel hommikul kümneliitrise õllenõuga Jaagusääre lõppu jõudsid, tuli neil kärmelt tuldud teed tagasi keerata, et filmi “Mehed ei nuta” võtted saaksid jätkuda.

“See noorik, filmi direktor, seisis nagu tõkkepuu tee peal ees ja käskis meil kaduda,” muheleb toonane Varbla metsaülem Ants Nurk, rääkides 36 aasta tagusest seigast nagu eile juhtunust. “Kuramus, ei lasknud meid ligi, aga see õlu oleks meestel ikka sarved soojaks teinud!”

Kolhoosiesimehest, metsaülemast ja koolidirektorist kolmik oli plekktünni kokku kallanud mitme pruulija jaaniõhtust ülejäänud loomingu. Kuus kilomeetrit kadakate vahel looklevat tagasiteed kahandasid kandami kaalu ja parandasid samal ajal meeste tuju.

Angerja kõrvale kõlbas kärakas

Eelmisel õhtul oli Varbla pargis kõva pidu pandud. Jaanituleliste hulgas saatsid igas eas kohalike pilgud siin enne- ja pärastnägematut tippnäitlejate hulka. Ants Lauter, Endel Pärn, Ervin Abel, Sulev Nõmmik, Lia Laats, Richard Peramets, Helmut Vaag, Vello Viisimaa, Kalju Karask ja kes kõik veel.

“Lauter luges “Kalevipoega”, läks päris hoogu. Lapsed jooksid talle lilli andma pärast esimest lugu. Siis ta ütles, et oodake veel, ma jätkan. Lapsed olid solvunud, tulid lollide nägudega ära,” seletab Ants veidi unustusse jäänud, kuigi kaitsealuse pargi kaardus põlispuude all.

Sammaldunud puupingid pole enam need, mis toona. Katusega lavagi on uus ehitatud. Ainult tsemendist valatud kettakujuline tantsuplats on jäänud nii, nagu see siis oli. Tol aastakümnetetagusel õhtul keerutasid seal uljad paarid.

“Meil oli oma puhkpilliorkester, mängisime seekord peol ka, aga klarnetimängijat ei olnud, neil oli üks kambas ja see puhuski siis pilli,” räägib tollane koolidirektor Lembit Henk.

Tookord oli helilooja Lembit Arro maameeste orkestri kohta kostnud, et ta on sitemaid ka kuulnud kui nende oma. Kohalikud võtsid seda vaata et tunnustusena, ja kus neil seda paremat tahta oligi.

Noor Kalju Karask laulis aariaid, Ervin Aabel rääkis naljalugusid, Endel Pärn vaimustas menumuusikali “Minu veetlev leedi” peategelase ja nimirolli Higginsi etteastetega.

“Niisuguseid esinejaid, nii kõrgel tasemel, ei ole siin enam olnud,” tõdevad hallipäised jutukaaslased. Nende pilgus elustub värvikas noorusaeg.

“Enne jaanipäeva käisime veel mere peal, saime angerjat, marineerisime ära, panime kaanega purgid kaevu - külmkappi siis veel ei olnud -, tirisime purgid jälle kaevust välja ja sõime siin angerjat ka.”

Mingi lind lööb kõrgel roheluse peidus registrid valla.

“Aga kui me angerjat neile andsime, siis nad küll panid kärakat,” teatab Ants. “Nad” on sedapuhku Eesti Telefilmi “Mehed ei nuta” osatäitjate plejaad ja võttegrupi liikmed, kes 1968. aasta suvel nädal enne ja pärast jaani Varbla-kandis elu keema lõid.

“Siin oli möllu kaks nädalat, aga filmis on ainult kaks minutit,” pöörab Ants ennast küla poole minekule.

Tolmurullid jõudsid metsaülema tuppa

Pargist paarsada sammu teeotsa poole seisab erksa punase katusega madal maja. Ilusasti remonditud ja tipp-topp ümbrusega, ukse kohal silt, et siin on riigimetsa majandamise keskuse Varbla metskond.

Tol mäletamisväärsel suvel elas selles väljaehitatud avara verandaga ühekorruselises puumajas metsaülem oma perega. Ühel pool maja otsas oli kontor ja teises elutoad. Ühte neist mahutas lahke pererahvas Nõmmiku, Perametsa ja Karaski. Lihtsalt nii, et metsaülema kaks last kolisid oma toast ümber ja nende kushettidel magasid nüüd Tallinna-onud.

“Mina käisin tööl päevast päeva, lapsed ja majapidamine olid peale selle. Meil oli kohe lepingus nendega nii, et kuni nad meil korteris on, koristavad nad oma tuba ise,” seletab toimekas Helju Nurk, sirutab lauale koogitaldriku ja tõttab kohvikannu järele.

“Ja järsku vaatan: tolmurullid hakkavad minu tuppa tulema,” valab Helju aromaatset jooki meie tassidesse.

“Ja siis ei aidanud midagi, läksin sinna tuppa, koristasin ära, seal oli siis - võib öelda - näitelejate paradiis,” leiab naine lõpuks sobivalt kõikeütleva sõna. “Leivakoorikud ja kõik olid nii laiali, kui üldse olla võis!”

Kui tippkolmik õhtul võttepäevast väsinuna naasis, kuulis Helju kõrvalt toast hüüatust: issand, meil on ära koristatud!

“Üks teine ütles veel niiviisi: raha ka on voodi peale pandud,” räägib Helju muigel sui. “Ma pesin põrandaid ja siis tuli kuskilt raha, selle panin voodi peale, need olid paberrublad.”

Köögiukse poole tõtates kinnitab metsaülema proua, et nad olid väga toredad inimesed ja kui sauna köeti, võtsid mehed korralikku leili. Ja ikka veel lustlikul jutusoonel olles viskab ta lausekillu ukselt: “Aga ega mina ju nendega saunas käinud.”

Hommikune kümblus käis aga suveajal lihtsalt. Kaevust pang vett välja, veega üle ja kogu lugu: olid karsked poisid jälle.

Nüüd on tolle vinnaga kaevu asemele ehitatud puurkaev, saunast on saanud metskonna laoruum ja tibukollane maja võõbatud hallikasroheliseks. Ainult veranda on täpselt samasugune nagu tollal ja oma inimesed käivad sisse-välja esiuksest. Endise metsaülema kodugi pole enam selle katuse all, vaid küla servas Vaiste-poolses otsas.

Pärn ja Abel jõmisesid kivi otsas

Tükk aega enne Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaa komöödiavormi sätitud käsikirja järgi vändatava filmi võtete algust käisid Varblas nii-öelda maakuulajad. Vaatasid-uurisid, kes külarahvast võtaks võõrad oma katuse alla. Rannakülas löödi käed Astride Saidlaga, kellel talumajas ruumi lahedamalt käes.

“Kui nad käisid siin vaatamas, kuhu tulla, ütlesin niimoodi: saatke mulle sellised rõõmsad mehed,” jutustab perenaine. Akna peal õitsevad tal erkpunased pelargoonid, need on põlised maakodu kaunistavad potililled.

Astride kibeleb näitama, kuidas ta kambris asemed nagu sõdurid ühtepidi ritta sättis, nii et peats jäi akna poole, ja et köögis pole silmapesukauss kohta vahetanudki.

Kolmest öömajalisest olid värvikaimad Abel ja Pärn.

“Abelil oli kogu aeg naljajutt, Pärn oli hea laulumees - tore oli!”

Kodukord oli alguses sätitud sedapidi, et võõrad sõid kambris, tõid endale ise toidu ja nosisid seda. Vastastikuse võõristuse aeg ei kestnud kaua.

“Pärast saime niivõrd sõbraks, hakkasid ütlema, et miks me siis eraldi sööme,” laseb Astride jutukeral joosta. “Siis oligi nii, et tegin neile ka süüa ja juua. Kartul ja muna ja piim ja sealiha - kõik oli omast käest ju, praadisin ja küpsetasin.”

Köögis oli õllepuntsu, nii 60-liitrine. See meelitas õhtul mehi kauem söögilaua taga olema. Astride kaasa oli kalamees, suitsutas ise merest püütud leivakõrvast ja tõmbas õhtul pillilugusid.

“Siis olime nooremad ja tore oli selline lõbus seltskond. Kui nad ära läksid, sai lõbus elu otsa.”

Rannakülast otse minnes kõrgub meres üksik suur kivi, meetrit 30 kaldast. Selleni jõudmise eel ulatub vesi vaata et rinnuni. Selle kivi otsas käisid Pärn ja Abel õhtuti jõmisemas ja kärakat viskamas. Milliseid ilmaasju kaks kuulsat meest seal arutasid, see jäi külarahval ja Astridelgi kuulmata.

“Oi, üks õhtu alles näitas seda filmi televiisoris, kohe tuleb meelde, kuidas kõik siin oli,” elavneb Antsu talu perenaine ja vehib jutule hoogsalt kätega kaasa. “Ja teate, see valge hobune, kes seal on, see on Aiki, meie hobune.”

Sillaotsa Mihkli paat pääses filmi

Kuidas näitlejatel ajavahe hommikust õhtuni Jaagusäärel möödus, seda külarahvas päris oma silmaga nägema ei ulatanud. “Päeva ajal neid näha ei olnud, nad olid võtetel,” ütlevad nii Astride kui Lembit nagu ühest suust.

Sooja päeva tõotaval suvehommikul logistas buss külavahelt läbi, korjas seltskonna kokku ja vuristas tolmusaba keerutades kadakate vahele. Sinna, kus üle sinisillerdava vee paistab Pihelgalaid ja silmapiiri ääristavad teisedki Varbla laiud. Õhtul poetus bussi uste vahelt võttegrupp jälle öömaju pidi laiali.

Toonane koolidirektor Lembit ei saa enam näidata neid kahte klassiruumi, kuhu olid pandud reformvoodid naiste jaoks, kes filmitegemisega seotud olid. Varbla koolimaja on ümber ja juurde ehitatud, aga vallamaja poole on jäänud tükike vanast majast ja Lembit arvab, et ju need kaks alumist akent võisid olla ka ühe öökorteri omad.

“Kool sai öömaja andmise eest erivahendite raha, seda ei olnud kuigi palju,” mainib Lembit ega mäletagi enam, mida nende rublade eest osteti. Aga pealinna seltskond pidas ennast koolimajas viisakalt üleval, mitte nii nagu suvitajad ühes teises kultusfilmis.

“Pidu pandi mujal, siin olid rahulikud, enam-vähem soliidsed daamid.”

Aga filmimeestel oli külarahva abi ka vaja. Stseenid, kus “unetute” seltskonnal on kõige tähtsam leida paat, nõudsid kaamera paigutamist parvele. Kolhoosi töömehed klopsisid vee peal püsiva aluse kokku, materjal saadi siitsamast kadakate vahelt.

“Ehitasime Lembituga kahe peale väikese paadisilla, aga tuul oli teise talvel jääga ära viinud sinna kadakate vahele, samadest laudadest see parv kokku klopsitigi,” teab Ants, kuhu nende meistritöö lõpuks jõudis.

Ja paat, millesse viimasena hüppab triibulises hommikumantlis Abel, oli Sillaotsa Mihkli oma. Nii teda kohalikud kutsusid ja tundsid talukoha järgi.

“Kui Abel hüppab, siis tikub see paat ümber minema,” seletab Lembit juba kinolinal nähtut. “Aga ega siin ei olegi midagi, ainult see moment, kus nad hakkavad sinna puhkekodusse minema, üle mere nagu. Siin lähevad paati ja sellega asi kõik lõpeb, järgmine hakkab juba Muhus peale.”

Ants võrdleb mõttes eilset ja tänast Jaagusääret. “Sel ajal valli ei olnud, nii et see oli võrdlemisi suur ala,” kostab ta. Ja paadini viis laudadest ehitatud väike tee.

Muhuski rääkisid näitlejad Varbla jaanipeost

Ikka uutele põlvkondadele elevust pakkuva filmi põhivõtteplats oli Muhu lähedal Kõinastu laiul. Kuigi see oli näitlejaile nagu maapealne paradiis, tuli sealgi jutuks eelnenud värvikas Varbla-aeg.

“Endel Pärn rääkis, et nad olid seal jaanitulel esinenud, Leo Normet saatis ja tema oli terve popurrii “Minu veetleva leedi” lauludest esitanud,” elavneb üks mittenutvaid mehi Voldemar Kuslap kusagil Võrumaa metsade vahel mobiili levialasse püütuna. “Et Pärn tollel perioodil just Higginsit mängis, olid tal kohe varnast võtta need kontsertnumbrid. Higginsil on juba niivõrd palju monolooge ja üksiknumbreid selles muusikalis.”

Stseenid, kus äsja konservatooriumi lõpetanud Estonia solistil oli tarvis osaleda, filmiti Kõinastu laiul. “Aga mäletan: teisedki rääkisid, et Varblas oli väga sündmusterikas võtteperiood,” lisab Kuslap nagu kinnituseks. Ega jäta endale võrdlust, et Sulev Nõmmik oli sellesse filmi osalema kutsunud Eesti näitlejate koondise alates Ants Lauterist ja komöödiaartistide tuumiku. Kõik värvikad isiksused oma võlude ja mingil määral ka puudustega.

“Mul on südamest hea meel, et mul on olnud võimalus selliste näitlejatega koos olla,” kordab Kuslapi partneriks olnud toonane Tallinna moemaja tippmannekeen Helle Juksar (filmis Rõzhova).

Noort naisarsti mänginud Hellele meenuvad esimesena võtted Pärnu rannas, Estonia sanatooriumis (nüüd Rannahotell) ja kusagil Pika tänava apteegis. Aga Varbla?

“Hobuserakendiga minemise teed ma mäletan, sellest võtsin küll osa - ilmselt on koha nimi meelest läinud,” möönab püstipäine naine särtsakalt.

“Ma tundun seal filmis nii tõsine ja asjalik ja selline koba - ega ma ennast hästi tunne, kui seda filmi vaatan, aga naudin teisi näitlejaid ja kõik need lõbusad asjad tulevad meelde,” seletab Helle telefonis pealinnast ja arvab näitlejaterivist välja enda, Kuslapi ja Priidiku (Perametsa poja).

“Nüüd juba lapselapsed vaatavad: vanaema on seal!”

Esimest korda näitas ETV filmi “Mehed ei nuta” 1969. aasta 1. jaanuaril. Sestpeale on rahvasuhu kinnistunud ütlemised “doktor, siin te juba olite!”, “surra ka siin ei lasta!”, “kõige tähtsam on leida paat”. Ja paratamatus on see, et “unetute” seltskonna värvikam pool puhkab ammu kabelimäel.