Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2430315t1hd819.jpg)
Krista (17) ootas hommikuti enne kooliminekut suure paneelmaja keldrikorrusel, kuni vanemad kodust ära tööle läksid. Siis tormas ta kooli asemel tuppa tagasi, et päev otsa üksinda kodus segamatult interneti jututubades virtuaalsõpradega vestelda. Tulemuseks olid unarusse jäänud koolitöö, lõpetamata klass ja tütres pettunud vanemad.
Tüdruku kiindumus interneti vastu sai alguse põhikooli lõpus, kui ema-isa Kristale ja tema vennale koolitükkide tegemiseks arvuti soetasid. Esialgu veetis tütarlaps jutukates nädalalõppe ja õppetööst vabasid õhtuid, kuid mida tuttavamaks internetis ringiliikuv seltskond sai, seda haaravamaks virtuaalmaailm muutus.
Kõik on võrdsed
“Internetis suhelda on lihtsam kui väljas käia,” seletab neiu. “Ma pole veel ühegi sõbraga nii palju nalja saanud kui netituttavatega jutukates lobisedes.”
Kuigi paljudele ei meeldi interneti anonüümsus - igaüks võib valetada end kelleks soovib -, leiab Krista selle hoopis positiivse olevat. Niimoodi on inimestega kerge suhelda, arvab ta. Kõik on võrdsed ega teki noorte seas tavapärast klassidesse jagamist, kes on populaarne ja tore ning kes mitte.
“Rääkisime peaaegu kõigest, suurem osa ajast ajasime niisama lolli juttu,” räägib Krista. “Tundsin end jutukas ühe suure pere liikmena, kus minuga arvestati. Ei saanud arugi, kuidas kogu see maailm mu endasse imes ja kõiki muid varem minu jaoks tähtsaid asju unustama pani.”
Niimoodi ajapikku hakkasidki asjad allamäge veerema. Alguses ei jõudnud Krista koolis esimestesse tundidesse, hiljem hakkas puuduma terveid päevi. Vanemad ja klassijuhataja said Krista probleemidest aru alles mitu kuud hiljem, sest tüdruk suutis osavalt mõlemale poolele kärbseid pähe ajada ja oma tegemised saladuses hoida.
“Kui aru sain, et asjad on halvasti, oli juba hilja,” meenutab tüdruk. “Pidin üheksandas klassis veel teist aastatki käima, sest hinded olid lõpetamiseks liiga nõrgad.”
Ka siis, kui reaalsus Kristani jõudis, ei suutnud ta lahedatest tuttavatest lahti öelda.
“Lubasin vanematele, et jutukates enam ei käi, kuid salaja öösiti tegin seda ikka,” tunnistas ta. Leevendust probleemile tõid käigud psühholoogi juurde, Krista külastas teda peaaegu terve aasta.
“Käin ikka jutukates, kuid mõõdukalt, vahel harva vaid kiikan, millega seal tegeldakse. Vigadest õpitakse, nüüd tajun ohte, mis võivad mind pealtnäha süütute asjade juures ähvardada,” seletab Krista. Ta on kindel, et samasse ämbrisse ta enam ei astu.
Jätab poisid pika ninaga
Merily (19) seevastu on harv jututubades käia, kuid tunnistab, et internetita ta elada vist ei suudaks.
“See on hämmastav, kui palju uusi tuttavaid ma sealt leidnud olen, peamiselt häid sõbrannasid, kellega väljas käia ja niisama aega veeta,” jutustab ta. “Loomulikult on igas chat’is ka ebameeldivaid tüüpe, kes hakkavad virtuaalselt ligi ajama ja mesijutuga ei tea mida välja meelitama, kuid neid tuleb lihtsalt ignoreerida ja mitte tujul langeda lasta.”
Müüjana töötava Merily sõnul on tal vahel tööl tapvalt vaba aega. Selle kulutab ta just jututubades käimisele. “Minu lemmikud on väiksemad jutukad, kus käib kindel seltskond, mitte nagu Armastusesaal, kus võib kohata igasugu karvaseid ja sulelisi,” lausub ta naerdes. Merilyle on kõik virtuaalmaailma lõbustused naljategemine.
“Noormeestele, kes on teadagi mille peal väljas, on vahel päris vahva nalja teha,” pajatab Merily. “Kord tahtis üks mulle töö juurde lilli tuua. Palusin tal kaasa võtta suure kimbu roose ja küsida mind poest jutuka nime järgi.
Ütlesin talle oma töökohaks hoopis kõrvalboksi, kuhu ta mind mõni tund hiljem suure kimbuga otsima läks. Vahva oli vaadata müüjate pikki nägusid, kui mees palus kutsuda Punamütsikest, sest just selle nimega ma tol ajal jutukas käisin.”
Kuigi jutukasse jõudmiseks on neiul aina vähem aega, meenutab ta möödunud aegu kui helgeid. Jututoa sõpradega saab ta regulaarselt kokku, üheskoos käiakse klubides tantsimas, korraldatakse grilliõhtuid ja minnakse telkima.
“Võib-olla on minu tuttavad juba nii vanad, et jututoast tähtsamaks on saanud muud asjad elus, rohkem pannakse rõhku koos ürituste korraldamisele,” pakkus Merily.
“See on tore, sest enamik neist on tunnistanud, et kübermaailm on neile kammitsevaks muutunud ja segab igapäevaelu,” kinnitas ta.
Epp Lehtmets