Kuidas linnavoliniku aidale nädalaga nimi pandi

Kõigest nädal aega kestnud aktiivne sebimine selles Pärnu majas, kust käis 1904. aasta lõpul läbi ilmselt enamik mobiliseerituist, andis hoonele ja selle ümberehitatud järglastele igaveseks lisanime Port Artur, kusjuures siit rindele saadetuist ei jõudnud keegi tegelikku Port Arturisse, kuna see langes jaapanlaste kätte juba 2. jaanuaril 1905. Foto: parnupostimees.ee

Kümme kuud olid venelased ning jaapanlased vastastikku aadrit lasknud Hiina ning Korea omavahelise jagamise pärast, Vene-Jaapani sõda algas 9. veebruaril 1904.

Vene tsaar Nikolai II lubas jaapanlased mütsiga maha lüüa, kuid pikapeale tuli mütsiviskajatest puudus kätte ja nii pidigi Pärnumaa kõige kõrgem sõjaväeülem Pärnu linnavalitsuse ust kulutama.

7. detsembril 1904 teatas ta linnavalitsusele, et tsaar kutsub Pärnust ja maakonnast püsside alla 1567 alamväelast ning esimesed mehed pääsevad kroonu leivale juba kahe päeva pärast, 9. detsembril. Kõrge ülemus palus linnalt otsekohe ruume tagavaraväelaste majutamiseks.

Tsaaririigi käbarate halb käekäik polnud saladus ja seepärast oli linnapea Oskar Brackmann varakult rehkendusi teinud, pakkudes välja paigutada Kalamehe tänava kasarmusse 200, Riia tänava kasarmusse 162, linna võimlasse 110, karskusseltsi Valgus majja 200, Musse seltsi suvesalongi 136, Nikolai tänava koolimajja 200 ja Jochmanni kooli 150 meest. See tegi kokku 1158 sõjaväelast.

Kuhu panna veel ligi 400 mobiliseeritut? Linnapea soovitas linnavalitsusele kodanike klubi hoonet. See ettepanek võeti tagasi, sest õpiti teiste linnade vigadest. Nimelt oli mujal paigutatud rindeleminejaid hoonetesse, mille keldrites oli suuri hundijalavee varusid.

Majutuspaiga otsingul peatuti linnavolinik Friedrich Rambachi Hommiku tänava aidal, mida parajasti ehitati ümber elumajaks.

Linnapea, Rambach ja väeülem vaatasid koos hoone üle ja leidsid, et asjal on jumet, kui ehitustöid kiirendada ja mõni ajutine ümberkorraldus teha. Rambach lubas kõik linnavalitsuse soovid täita, kuid küsis hüvituseks 200 rubla.

Linnapea selgitas linnavalitsusele selle kulu põhjendatuse, sõduritele küljealuseks vajaliku põhu suhtes lepiti kokku linnale kuuluva Sauga mõisa rentniku parun A. Pilar von Pilchauga. Ruumide kütmiseks olid linnal puud varutud.

Linna tehnikule Fröhlingule tehti ülesandeks seada sõdurite ruumidesse valgustus, veepaagid, pingid, tuua põhk ja küttepuud.

Varsti andis kõrge kroonu linnapeale teada, et 1567 mehe asemel võetakse sõtta vaid 1087 meest ja need lahkuvad Pärnust nelja partiina raudteed mööda.

Õnnelik linnavalitsus omakorda otsustas pakkuda igale reservväelasele kroonutoidu kõrvale ühe neljakopikalise saia, kolme kopika eest vorsti, viis sigarit või kümme paberossi vabal valikul ning klaasitäie viina. Linnavalitsuse liige Winter võttis oma mureks nende asjade muretsemise ja laialijagamise.

Esimene 150meheline rühm pärnakaid lahkus siit 12. detsembril 1904 ja igaühele neist kinkis pagar Ernst peenleiva.

Liivimaa kuberner võttis arvesse, et teistes linnades oli mobilisatsiooni ajal tublisti korda rikutud, ja tellis Tallinnast kohale roodu sõdureid Belomorski jalaväepolgust.

Kohalikku politseid tugevdati jaoskonnaülema ja 15 kordnikuga Tartust ning kuue urjadnikuga oma maakonnast. Soldatid majutati Jochmanni kooli, tartlased St. Peterburgi võõrastemajja, maamatsidest urjadnikele kõlbas raekoja hoovimaja tall, kus hoiti rae seitset hobust.

Mobilisatsioon viidi Pärnus läbi nädalaga (9.-16. detsember 1904), reservistid pidasid end korrektselt üleval ega andnud põhjust mingiteks kaebusteks.

Kogu üritus läks linnakassale maksma 698.43 rubla (Rambachile 200, sõdurite kostitamiseks 164.03, kordnike päevarahaks 150 jne).

Kõigest nädal aega kestnud aktiivne sebimine selles majas, kust käis läbi ilmselt enamik mobiliseerituist, andis hoonele ja selle ümberehitatud järglastele igaveseks lisanime Port Artur, kusjuures siit rindele saadetuist ei jõudnud keegi Port Arturisse, kuna see langes jaapanlaste kätte juba 2. jaanuaril 1905. aastal.