Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuseks Ülo Viiksaarele tahan öelda, et tal on õigus, kui arvab, et füüsilisest isikust ettevõtjaid (FIE) mõnitatakse. Aga ma ei arva, et FIEsid mõnitab Pärnu Postimees või Pärnu gildipäevade korraldaja Eddi Leet.
Olen ise juba kuus aastat olnud FIE ja lõviosa sissetulekust teenin just Pärnu Postimehest. Olen kuulnud siin nii mõnigi kord tunnustust. Selle eest, et FIEna suudan end ära toita.
Enamik nii FIEdeks saabki, et hakkab endale ise tööd andma ega küsi riigilt arutult nappi töötu abiraha, millega kuidagi ära ei ela. Millise töö keegi valib, sõltub inimese oskustest. Osa hakkab tegelema kodumüügiga, pakkudes ja tutvustades Tupperware, Avoni või mõne muu firma kaupa. Osa püüab midagi toota: õmmelda, kududa, tikkida või valmistada keraamikat. Mingi osa hakkab vahendama Leedu või Poola turgudelt kokkuostetud kaupa.
Jätame vaidluse selle kauba kvaliteedi ja väärtuse üle kõrvale. Räägiks hoopis gildipäevadest, millest Viiksaare solvumine alguse sai. Eddi Leedile võib ette heita väljendit “Poola prügi”, aga see on kõik.
Gildi mõistet tuleb aga selles kontekstis mõista kui käsitööliste ühendust, vahendustegevusega ei seostu see kuidagi.
Viiksaar võib nüüd vastu vaielda, et gildid olid kaupmeeste ühendused. Olid. Suurkaupmehi ühendas Suurgild ja sinna pääsesid vaid varakad. Eks katsu ausa FIEna püstirikkaks saada. Väikegild oli eelkõige käsitööliste ühendus (ENE III köide, Valgus, 1988).
Just käsitööliste päevana olid mõeldud Pärnu gildipäevadki ning on loomulik, et Poola kauba vahendajaid sinna ei oodatud. Ja tänu taevale, et neid polnud. Nii jäi rohkem ruumi põnevate esemete müüjatele ja uudistajatele. Ostjana oleks küll tahtnud, et rahakott olnuks puuga seljas, sest teistel päevadel nii toredaid asju ei näe. Poola kaupa võib turult osta aga iga päev.
Mis mõnitamisse puutub, siis see on tõsi küll. Kes FIEks julgeb hakata, peab rehkendama, et kõigest sellest, mis ta teenib üle miinimumi (1400 krooni kuus), peab ta ligi 60 protsenti riigile loovutama. Vastu ei saa peaaegu midagi, sest endale töö andja haigusraha on teiste omast nadim, kulude puhul on alatasa küsitavusi ja soodustusi pole kübetki.
Kui tööandja juures leiba teeniv inimene saab näiteks prillide ostmisel toetust, sest töö on nägemist halvendanud, või mõnd muud hüve, siis FIE peab ise kõik välja teenima.
Ja pole kellegi asi, kuidas FIE oma oskusi täiendab, sest enamasti on koolitused kallid ja raha ei jätku. Peab enne kõvasti teenima, aga teenimiseks on jälle oskusi vaja. Suletud ring.
Koduesitlustel kauba müüjatele pakuvad firmad tasemel koolitust. Tööd tundes pean aga tõdema, et kerge see pole. Ja ma olen tänulik kõigile, kes on või olid minu ostjad. Mõnitamisest ma küll rääkida ei saa.