Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2430629t1h5b8c.jpg)
Tänavu mais sai veeteede amet valmis Kihnu väina ja Kihnu-Munalaiu kaasaegsetele ohutu meresõidu nõuetele vastavalt märgistatud veetee, mis on Eestis esimene omasugune.
Kõnealused veeteed võimaldavad navigatsioonihooajal lühimat ohutut teed pidi navigeerida Väinamerelt Pärnu lahele ja vastupidi ning Kihnu ja Munalaiu sadama vahel.
Veeteede ameti laevateede talituse vanemspetsialist Pärtel Keskküla ütles, et tähistatud veetee on eriti oluline keerulise põhjareljeefiga madalaveelistel aladel, nagu Väinameri ja Liivi lahe põhjaosa just ongi.
“Paar aastat tagasi mõõdistati trass üle. Kohalikelt jahisõitjatelt ja keskkonnateenistuse kalandusspetsialistidelt uurisime, mis teid pidi tegelikult sõidetakse, kuhu paigutatakse kalavõrke ja kuidas tee nende seisukohast kulgeda võiks,” selgitas Keskküla.
“Mõõdistusandmete järgi panime täpselt paika sirgeima ja sügavaima laevatee asendi kompromissvariandi,” lisas ta.
Alused sõitsid seisevnootadesse
Kuigi Väinamerest Pärnusse on läbi aegade sõidetud Kihnu väina kaudu, polnud seal siiani ametlikku kaardile kantud veeteed.
Läbi Kihnu väina sõites on iga aluse tüürimees ise sobiva kursi valinud, kasutades GPSi ja väheseid madalikke tähistavaid toodreid.
Piirkonnas aga liigub suvehooajal hulgaliselt harrastusmeresõitjaid, kelle alused on kaasaegsetele navigatsiooniseadmetele vaatamata õnnetusse sattunud. Seda on põhjustanud kohalike kalameeste seisevnootadesse sõitmine, mida tuleb ette halva nähtavuse korral ja siis, kui noodad on puudulikult tähistatud.
Keskküla ütles, et kuna seni olid piirid ohutu veetee ja võrkude paigaldamiseks lubatud alade vahel määratlemata ja tähistamata, oli läbisõit Kihnu väina idaosast suhteliselt riskantne. Mõistagi tekkis õnnetuste korral juriidilisi vaidlusi selle üle, kes vastutab kallite nootade lõhkumise või paadi uppumise eest.
Peale Kihnu väina veetee kavandamise projekteeriti 2003. aasta mõõdistusandmetele tuginedes üle Kihnu-Munalaiu veetee. Siin kulusid marjaks ära aastaid sel marsruudil kurseerinud parvlaeva Jõnn kapteni Johannes Lease soovitused.
Keskküla rääkis, et Leas täpsustas märgistust, pakkudes, et Kakra sääre Munalaiu-poolses otsas võiks enne pöördekohta olla poi, mida radariga näeks, sest Kakra säär on nii madal, et praegu ei ole radariekraanil seda näha. Poi järgi aga oleks udus ja pimedaski võimalik sääre kõrvalt läbipääsu algus üles leida.
Meremärgid sai üle vaadatud
Mõne päeva eest kontrollisid veeteede ameti spetsialistid, millises seisus on kevadel paigaldatud meremärgid. Virtsust veeteede ameti kaatrile istunud seltskonnas olid navigatsioonimärgistuse osakonna juhataja kohusetäitja Urmas Õunap, Pärtel Keskküla ja Pärnu navigatsioonimärgistuse talituse juhataja kohusetäitja Urmas Linno.
Esimese Kihnu väina veeteed tähistava poini jõuti pärast paaritunnist sõitu.
Kihnu-Munalaiu veeteel on kaheksa toodrit ja poi, läbi Väinamere Pärnu juhatab teed ligi 30 toodrit ja neli poid. Poid on tulega varustatud, toodritel on valgust peegeldavast kilest triip.
Keskküla jutu järgi käib veetee ujuvmärgistuse nummerdamine samuti uutmoodi, ühe veetee piires nummerdatakse poid-toodrid järjest ja nii kantakse need peagi merekaartidele.
See võimaldab meresõitjal oma asukohta lihtsalt määrata. Eristamaks veeteede märgistust teede ristumise piirkonnas, on Kihnu väina veetee ujuvmärgistus lisaks numbrile tähistatud tähega K ja Kihnu-Munalaiu veetee tähega M.
Keskküla möönis, et üksnes poidest ja toodritest pole meresõitjale abi. “Navigeerimine on mõeldud ikka merekaardiga,” ütles ta.
“Kui satud keset merd kogemata mingi poi peale, ei ole sellega väga palju peale hakata, kui ei saa kaardilt vaadata, kus sa oled ja kuhu edasi sõita, et ohutult soovitud kohta jõuda.”