Kommentaar: Sõudjad seni ainukestena vee peal

Eelsõitude järel on vara põhjapanevamaid negatiivseid või positiivseid järeldusi teha, aga see tundub küll olevat selge, et Eesti sõudjate avastardid läksid korda.

Sealjuures meie sportlastest seni ainukestena, sest Kaia Kanepil jäi, vaatamata suurele loosiõnnele, ju Eesti tennise esimene võit olümpial saamata. Seda avaseti 5:3 eduseisust.

Imre Taveteri kaks esimest sõitu olümpia purjeregatil on ilmne ebaõnnestumine. Ja ratturid, kellest salamisi ehk mõndagi loodeti, kõrbesid täielikult.

Jaan Kirsipuu ei kannatanud kuumust ja tõusujõnksudega rada, Erki Pütsep oli ja jäi varju, vaatamata sellele, et tal raja ääres võõramaiseidki "Put-sepp, Put-sepp" karjuvaid fänne leidus, kogu sõidu peagrupis aktiivne olnud Janek Tombak kustus paar ringi enne lõppu, kui medalitahtjad end tõsiselt liigutama hakkasid. Oli põnev võidusõit 38kraadises palavuses, paraku meile hea lõputa.

Aga veel veidi sõudjatest. Hindaksin neist kõige kõrgemalt neljapaadi pühapäevast teist kohta eelsõidus. Jah, Jaanson näitas võimu ja enesekindlust, aga tal ju veel suuri vastaseid ei olnud. Tõnu Endrekson ja Leonid Gulov said küll poolfinaali ja neil ei olnud eelsõidus erilist mõtet suurfavoriitide Iztok Copi ning Luka Spikiga rabelema hakata, aga edasipääsuks piisas vaid endast nõrgemate leedulaste alistamisest.

Seevastu neljapaat, kus kogenuma Andrei Shilini kõrval kolm olümpiadebütanti Igor Kuzmin, Andrei Jämsä ja Oleg Vinogradov, tuli eelsõidus viie paadi seas koguni teiseks, jätmata miskit juhuse hooleks. Silmas tuleb pidada sedagi, et suures kuumuses oli neljapaadimeestel probleeme varustuse töökorras hoidmisega ja ikkagi pidasid närvid vastu.

Tublid on olnud eranditult kõik sõudjad, aga ootame järeldustega poolfinaalideni. Usutavasti lubab oodatav torm sõuderegati ikka plaani järgi pidada.

Sõudjate-jutuga paluks seda mitte seostada, aga ometi tahaks öelda, et mõtlemapanev on jälgida, kuidas sportlased kaotustele reageerivad.

Ja milline reageering on loogilisem? Kaia Kanepi tuli ajakirjanike ette täiesti häirimatuna. Tavaline mäng, ei närveerinud, ei ole kaotuse järel kurb… Ei mingit lühikestki aega kestvat sportliku viha tuld silmis.

Janek Tombak seevastu põgenes kõigi jutule soovijate eest (nagu suusamehed kümme aastat tagasi Lillehammeris ja õed Shmigunid hiljemgi), tehes näo, et ta kaasmaalasi (loe: kodus kannatamatult kommentaare ootavaid kümneid tuhandeid eestlasi, maksumaksjaid, kes ta olümpiale lähetanud) lihtsalt ei märka, ja kui visamad ta lõpuks siiski tabasid, reageeris tõrjuva vihapurskega. Mees oli veel kehva lõpuga võistluse sees ega suutnud end kontrollida.

Kumb reaktsioon meeldib teile rohkem? Mulle ei meeldi kumbki. Eriti see spordikülm esimene.

Tagasi üles