Kui eakas puusepp Madis Tilk 1988. aastal hakkas taas meisterdama Suigu palvemaja kantslit, istepinke ja aknaid-uksi, oli sinimustvalge juba avalikult välja toodud ning süvenes lootus ajaloolise hoone katuse all jälle kokku tulla.
Ettenägelik lootus säästis Suigus ajaloolise hoone
21. august 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd istub puusepa tütar Anu Tilk teenistussaali põrandal ja võõpab pingiotsi elevandiluu tooni.
Pintslitega vehivad teisedki naised, sest taastamisest möödunud 16 aastaga ei ole hoone sisemus uuenduskuuri läbinud. Seekord oli remont möödapääsmatu sellepärast, et korstnajalgu peitev altaritagune sein pragunes.
Rahvasuus kahte pidi - Kingu või Suigu - palvemajana tuntud hoone ehitamine Areni viivast teest veidi eemal algas 1939. aastal. Arhitekt Märt Merila jooniste järgi kerkiva ehitise nurgakivi pandi 20. augustil, avamispidu peeti aga kolm aastat hiljem, mil sõjavanker Euroopas kõminal edasi kihutas.
Esimese kogudusevanema Jaan Lohu pojatütar Virve Lohu paneb pintsli käest ja tõuseb kõnelema, mis tema vanaisa jutu järgi Eesti kristliku liikumise sümboliks kujunenud palvemaja ehitamisele tõuke andis.
"Siin olid hästi ärksad noored, mehed ja naised, kes olid väga vaimsete huvidega, päeval olid kättpidi mullas, tegid rasket tööd, õhtul tulid kokku, meisterdasid viiulid ja tshellod," seletab Lohu silmade särades. Ise kirjutati oma keelpillikvartetile lood, laulukoor korraldas teeõhtuid ja teenis esinemistega kirikuehituse jätkamiseks raha.
Tsemendist müürikivid valati vormidesse kohapeal ja laoti seina. Nüüd on hoonel krobelistest tellistest omapärane pruunikashall toon. "Plaan oli välissein krohvida, aga kui me hakkasime maja taastama, mõtlesime, et jätame just sellise välimuse: tänapäeval on see stiilne," ütleb abiõpetaja Eduard Kakko.
Kolhoosiajal hoiti palvemajas vilja, hiljem tehti mahuka hoone seinte vahele korterid.
Aknad laoti madalamaks, plekkahjud pandi püsti.
"Kohalikud mehed, kes seda ümber ehitasid, tegid seda niisuguse perspektiiviga, et kui palvemaja ükskord tagasi antakse, oleks võimalik seda väikeste kulutustega taastada," viitab Kakko akende alla, kuhu välisseinas on laotud kolm rida silikaattelliseid.
Otsaseinas peaukse kohale laotud kiviristist üritati Nõukogude ajal jagu saada, aga selle müürist esileulatuvate kivide raiumine ebaõnnestus.
"See on selle paiga selgroog, valla avalikud üritused ja laste õnnistamine toimuvad siin," räägib Virve Lohu. "Siis, kui Eesti Vabariik taas tuli, tekkis mõte see hoone uuesti üles töötada just vallavalitsuselt ja ümberkaudsetelt inimestelt."
Käsil oleva remondi tarvis eraldas Are vallavalitsus 5000 krooni.
Aga ajaloolise ja eeskujulikult korrastatud ümbrusega maja taastamist õhutas Suigu kolhooski. Esimees oli tollal Leho Pahk ja ehitusosakonna juhataja Jüri Kask, kes juba oli sõrme andnud muinsuskaitsele. Kolhoosi üldkoosoleku päevakorda võeti hoone tagastamine kunagistele omanikele, selle vastu ei hääletanud keegi.
"Nüüd käivad siin laulatamas linna peened paaridki, kes armastavad metsa, loodust, aga mitte euroopalikku pitsi-satsi," kinnitab Virve Lohu, kelle sugupuu kandiga tihedalt seotud.