Aasta väldanud pealavastaja vahetumine hakkab esimesi vilju kandma

Foto: Andres G. Adamson

Sellest nädalast töötab Raivo Trassi asemel Pärnu Endla teatri pealavastajana Tiit Palu, uue hooaja alguseni on aega umbes nädal. Hooaja põhikujundaja on juba uus mees, aga mõneti tundub väljastpoolt vaadates pealavastaja vahetus olulisemgi, kui see tegelikult on.

Trass ei kao Pärnust kuhugi ja Palu pole samuti mees metsast, vaid peaks “Raimundi”, “Imepuu”, “Ekke Moori” ning paljude muude tükkide lavastajana pärnakatele tuttav olema. Sama laua taga Trassiga tunnistas Palu, et kui öeldakse: Pärnu teater, kõlab see justkui jutumärkides. Tema tahab jutumärgid kaotada.

Kuidas need tekkisid, ei hakka küsima. Kõige targem ja kõikvõimsam on publik ja küll tema juba teab.

Kaupo Meiel: Kui pikalt vältas pealavastaja vahetumise protsess enne 1. septembrit, Raivo Trass?

Raivo Trass: Ühe aasta.

Meiel: Milles see seisnes?

Trass: Eestimaal on kombeks, et teatrite pealavastajad vahetuvad suurte tülidega, aga minul pole kellegagi tüli kiskuda, sest kõik on normaalsed inimesed.

Ma ise juba poolteist aastat tagasi avaldasin arvamust, et võiks lõppeda minu kui pealavastaja teekond Pärnu teatris ja üleminek võiks toimuda rahulikult.

Meiel: Tiit Palu, kuidas teile paistab, millest vahetus algas?

Tiit Palu: Nagu Raivo ütles, ei olnud mingeid tülisid ja neid ei maksa siit otsida. Raivo on aastaid teatreid juhtinud. Mina ei ole teatrit juhtinud, vaid töötanud lavastajana.

Need on täiesti erinevad ametid: kas olla teatri kunstiline juht või koosseisuline lavastaja. Muutused on küllalt suured ja ma arvan, et sisseelamine uude rolli võtab pisut aega.

Kui pöörduda küsimuse juurde, kas vahetus toimus 1. septembril või pisut varem, siis ametlikult septembris, aga me olime selles pikalt kokku leppinud.

Mina olen selle aasta jooksul püüdnud koostada nüüd algava hooaja repertuaari ja mõtelda sellestki edasi kaugemate hooaegade peale.

Olen tegelnud muudegi küsimustega, et kes siin teatris on ja tööd teeb.

Meiel: Kuivõrd Raivo Trass oli seotud selle protsessiga, et kes siin on ja mida teeb?

Trass: Meil on Tiiduga olnud väga tasakaalukas arvamuste vahetamine, igasuguste küsimuste ja olukordade arutamine. Me oleme aasta, minu arvates, väga käsikäes neid asju ajanud. Mina tunnistan tema arvamust ja tema kuulab minu arvamust.

Mina olen rahulik inimene, töötanud nii näitleja, lavastaja, pealavastaja, isegi direktorina korra asjaolude sunnil. Mina võtan professionaalse teatri tegemist sellena, et me peame omavahel viimse lülini väga hästi läbi saama.

Igasugused pinged, intriigid, kataklüsmid, ükskõik millised kohutavad asjad peavad teatrist täiesti eemal olema. Ma olen oma juhiametis püüdnud neid vältida või maandada.

Põlemine, energia, viha ja rõõm peavad minema loomingusse, mitte omavahelistesse suhetesse.

Palu: Teatris on oluline, et inimesed omavahel räägivad. Ainuisikulisi otsuseid ma ei ole teinud ega kavatsegi teha, kuid viimane sõna jääb muidugi kunstilisele juhile, selleks see koht ongi.

Minu meelest ei ole teatril Eestis praegu kõige paremad ajad ja Pärnu teater ei erine muust olukorrast.

Kellele me teatrit teeme ja kellele seda üldse vaja on, inimeste motiveeritus - need on suured küsimused, mida ei saa lahendada käsu korras ega isikliku eeskujuga.

Teater, ka Pärnu teater, on ammu enne meid välja mõeldud ja loksunud tasakaalu, millest välja pole teda mõtet ajada, sest siis ta kas langeb äärmusesse või tuleb keskele tagasi.

See teater on repertuaariteater ja peamiselt sellele publikule, kes elab Pärnus või linna ümber.

Teater peab teenima ise üha rohkem raha ja üha vähem tuleb teatri eelarvesse dotatsioonina. See seab väga suured piirangud ja tähendab, et me peame tegema muusikatükke, mida Pärnu on traditsiooniliselt teinud ja milles Pärnu on tugev, peame tegema komöödiaid, sest leidub inimesi, kellele komöödia on vajalik ja kõige parem teater.

Peame tegema suvetükke, sest seegi on Pärnu teatri üks kaubamärke. Peame tegema lastetükke, sest on olemas publik, kes neid vajab.

Meil on suur ja väike saal. Väiksesse saali saame teha novaatorlikke tükke, kuid see ei välista, et kunstitükke ei tule suurele lavale. Need on raamid, milles me tegutseme.

Meil on trupp, mis aastaid on järjest vähenenud ja jõudnud miinimumini. Aasta-paari pärast peab trupp hakkama suurenema, kuid seegi on seotud majanduslike olude ja sellega, et riigil on kogu võhm Euroopa Liiduga ühinedes läinud muude asjade, mitte kultuuri peale.

Loodame, et dotatsioon suureneb ja meie võimalused avarduvad taas. Praegu saame tegutseda väga kitsastes raamides.

Esimene ülesanne on hakkama saamine. Mingisuguseid suuri muutusi, teistsugust teatritegemist, et me loobume psühholoogilisest realismist ja hakkame tegema teatrit kolme kuubikuga, kus maskides inimesed räägivad mingit sürrealistlikku teksti, ei hakka juhtuma.

Seda võib teha Tallinnas ühes teatris, kuid Pärnus tuleb teha teatrit laiale maitsele igas zhanris repertuaariteatrina. See kõik jätkub.

Nüüd on küsimus selles, kuidas need asjad meil välja kukuvad. Kes teevad, milline on teatri toetus nende lavastuste elluviijatele?

˛anrid on selged ja mina otsin oma maitse järgi materjale ja inimesi, kes neid teostavad. Seda, kas see meeldib teatriekspertidele ja laiale publikule, ma ei oska öelda, aga ma ei saa teha teisiti kui nii, nagu ise paremaks pean.

Raivo on teinud sellist teatrit, mille tunnistajaks oleme viimastel aastatel olnud ja mis on olnud väga tugev teater ning kus mina olen koosseisulise lavastajana saanud realiseerida oma ideid. Sellist tolerantset printsiipi soovin kindlasti järgida ja teha koostööd väga erinevate inimestega.

Meiel: On see omalaadne võime Trassi kõrval oma asju teostada? Ma kujutan ette, et kõigil see nii lihtne ei ole.

Palu: Mina ütlen, et meil ei ole olnud ühtegi probleemi. Me oleme väga varases staadiumis asjad omavahel läbi rääkinud, teisiti ei saagi olla. Ma olen saanud teha, mis ma ise olen tahtnud teha.

Teater on juba ammu leiutatud ja praeguse kuju ammu võtnud. Mulle pakuti võimalust alustada teatrit nullist, teha uute inimestega trupp, aga ma ei pidanud seda õigeks.

Kui otsast peale hakata, peaks päris otsast peale hakkama, päris uue teatriga. Mingisugused muutused on toimunud, aga need on olnud isegi väiksemad, kui ma võib-olla soovinuks.

Meiel: Raivo, kuidas sai Tiit kogu aeg teha, mida ta ise tahtis?

Trass: Ma ei oskagi sellele vastata, aga ma räägin ühest asjast, mis mind ammu kummitab. Suvel ilmus Sirbis päris lai vestlusring, kus tuntud teatrivaatlejad ja mõni teatrifunktsionäär rääkisid eesti teatri hetkeseisust.

Mis sealt siis välja tuli? Väga suure protsendi oma jutust pühendasid nad draamateatri lavastusele “Asjade seis”. Kriitikud väga tahtsid, et neid raputataks, aga mis neid raputab, see peab olema väga sotsiaalne teater.

Heidetigi ette, et Eestis ei ole sotsiaalset teatrit, ja teine etteheide oli, et me ei ole nagu saksa teater, kus on kolm maailmanime, mis Saksamaad hirmsasti raputavad.

Mina mõtlesin selle üle päris pingsalt, aga minu arvates ei tohiks üldse võrrelda saksa teatrit eesti teatriga.

Eesti rahvas ei ole üldse vägivaldne ja see märksõna on siin kõige tähtsam. Meil pole kunagi läbi läinud julmuse teatri manifest, kuigi oleme seda üliõpilaspõlves katsetanud.

Oleme niisuguse struktuuriga, et me ei kannata mingisugust vägivalda, meile sobivad rahvatükid. Jaan Tätte “Laterngi” on ikka rahvatükk.

Mitte eputades ega takka kiites, kuid meie teatris on Tiidu lavastatud Valgre-lugu, mis meie teatriilmas on unikaalne. Seda on arvustanud mitu kriitikut, ma veel imestasin, kuidas nad püüavad aru saada, aga nad ikkagi ei saa pihta.

Meiel: Raivo mainis siin “Raimundit” kui uue rezhissuuri näidet. Tuleb selliseid veel?

Palu: See on raske dilemma: kui koosseisuline lavastaja tegeleb enda projektidega, viib ta need ellu, aga kunstilise juhina oleks see keeruline.

Kui on garanteeritud õnnestumine, tuleb selliseid katsetusi kindlasti, aga uues rollis tuleb mul ilmselt teha asju, mida on teatrile rohkem vaja.

Trass: Minu pilgu alt on käinud läbi väga palju Eesti teatrites töötavaid rezhissööre, nooremaid, vanemaid. Nad on teinud kaastööd Endla teatris või olen ma nende tööd jälginud mujal.

Noor- ja keskealine rezhissuur ehitab ennast üles ja nende lavastustes esinevaid näitlejaid kiidetakse, kuid nemad ise töötavad loomeprotsessis väga vähe näitlejatega, pigem teostavad ennast.

Mina olen alati püüdnud oma käe alla saada neid, kes huvituvad näitlejakunsti saladustest. Noor rezhissuur ei pea näitlejast lugu ja kasutab teda väga ambitsioonikalt ja oskuslikult ära, kuid minu arvates ei anna näitlejale midagi juurde. See ei ole nüüd Tiidu vastu räägitud, tema jäi mulle silma, kui ta töötas Endlas “Senaator Foxiga”.

Meiel: Suve hakul Endla teatri dramaturgi kohalt lahkunud Ivar Põllu nentis intervjuus Pärnu Postimehele, et näitlejate usk Tiit Palusse on väga suur.

Trass: See on õige.

Palu: Ma arvan, et näitlejad on põnevil. Iga inimene hoolib ju oma saatusest ja suudab ennast analüüsida. Nad ikkagi arvavad, et üks olukord nüüd lõpeb ja teine algab. Eeskätt on nad huvitatud iseenda käekäigust selles teatris.

Meiel: Raivo lavastab sel hooajal plaanide järgi kaks näidendit, aga mis terendab kaugemas tulevikus?

Trass: Plaane on meil küll. Võib-olla ei tule neist järgmisel aastal midagi välja, aga mul on vähemalt teada, mida ma tahaks teha, ja kui ma nendest mõne teen, ongi juba hea näitaja.

Meiel: Tiit, kui kauaks plaanite jääda Endla teatrisse ja pealavastajaks või on see vahepost - nii ei sobi küll öelda -, jõudmaks kõrgemale ja kaugemale?

Palu: Ma vastaksin sellele teistmoodi. Olen sellele pikalt mõelnud ja küsinud tarkade inimeste käest, et millega minu tegevust mõõta, mis on selle eesmärk ja see suurepärane tulemus.

Kõik jäävad üldsõnaliseks: “Ootame, et sa teed head teatrit” või: “Sul oleks huvitavat tööd.”

Aga kas saab endale seada ajalise piirangu, et kahe aasta pärast analüüsime praegust aega ja ütleme, et oleme teinud head teatrit ja head tööd. Kas see saab olla eesmärk või mõõdupuu? Minu arust ei saa.

Ettevõtte puhul on selge: ettevõte peab teenima tulu ja ettevõtte juht peab seda tulu teenima. Siin seda mõõta ei saa.

Ma ei taha hindamist anda kellegi teise kätte, ma tahaksin ise hinnata oma saavutusi ja hakkamasaamist uues rollis.

Hindamise mõõdupuuks võtaksin selle, kas ma olen uhke, et töötan Pärnu teatris.

Ma julgen praegu öelda, et ma ei ole selle üle uhke. Pärnu teater ei ole maailma kõige toredam koht töötamiseks. Küsimus on potentsiaalis. Võib-olla selles teatris ei ole alati võimalik kogu potentsiaali rakendada, ma ei räägi ainult endast, vaid ka trupist.

Aga on vaja olla teadlik lõppkiirusest, millega masin on võimeline sõitma.

Seda piiri me ilmselt iialgi ei kasuta või kasutame ainult hetkeks. Aga kui õnnestub viia teadmine selle potentsiaali olemasolust väljapoole teatrit, olen uhke, et ma selles teatris töötan.