Just, Pask-In ja pask just in

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lehekioskite lettidele tõi september kaks uut ajakirja, mis faktina pole midagi erilist, meesteväljaandeid tekib viimasel ajal sageli, naiste- ja stiiliajakirjade hulk on püsinud massiivne aastaid.

Olliwood OÜ väljaantavad uudisajakirjad Just ja Pask-In püüavad täita tühikut, mis esimese puhul on jäänud väljaannetest Nädal Pildis ning Pilt ja Sõna ning teise puhul zhurnaalist Pikker. Puhtalt klantspildiajakirja ning läbinisti naljategemisele keskendunud väljaandeid pole ilmunud pikka aega. Iseasi, kas iga nishsh vajab täitmist.

Just pildid

Ajakirja Just eessõnas teatab “Teie toimetus” lugupidamisega: “Igatahes, just nende kaante vahelt saab esimese sõõmu uudishimu kustutamiseks. Ja kahe nädala pärast uuesti… Just selleks on Just tehtud ja müügile toodud.” Veel on seal kirjas, et too sissejuhatus on ajakirja kõige pikem jutt. Selles suhtes on kirjutajal tuline õigus.

Just viib läbi paparatsode püütud ja suuragentuuridele raske raha eest parseldatud piltide matsirahva maailma, kus elavad filmistaarid, muusikud, modellid ja teised rikkad ning ilusad inimesed. Pildiseeriad annavad ülevaate sellest, kuidas staarid katki lähevad, õgivad, näppu näitavad ja ninali kukuvad.

Nii saab vaataja aru, et kuigi fotodel kujutatavatel on tagataskus rohkem raha kui Eesti riigi aastaeelarves, jäävad nad ikka inimesteks nagu meie.

Ääretult lohutav on fotot vaadates mõtelda: “Sa, prints Harry, va seebinägu, oled vinge mees küll, aga näe, nüüd oled külili nagu mingi valgetes riietes mölakas!”

Pool Justi nägudest ja nimedest ei pruugi eestlastele midagi ütelda, kui just pole tegemist eriteadlasega, kes une pealt vuristab ette Zara Phillipsi eluloo ning Victoria Silvstedti viimase aasta saavutused.

Lõppkokkuvõttes laotub ajakirja Just 80 läikivale leheküljele kaugel elava rikasrahva elu umbes samal kombel kui Kroonika veergude “Välismaa” külgedel, kus pilt räägib rohkem kui 1000 sõna ja kohalikke kuulsusi ei esine.

Tähekultuse jüngritele annab Just materjali mitme altari jagu. Lepitusohvriks tuuakse neil altaritel dzhunglistaarid ja “Salasuhte” Jarmo või Jürmo või midagi sellist.

Räägitakse, et olla nali

Võrreldes väljaandega Just, on Pask-In õhem, täites esimese 80 lehekülje vastu ära 48, ja pabergi pole nii läikiv, aga juttu leidub kaante vahel rohkem. Pask-Ini juhtkirjas pöördub lugeja poole Sinu Pask-In: “Kõigepealt oli Nimi ja lõkke helk eksles vee peal. Seejärel tuli pikk vaikus. Siis hakkas keegi itsitama ning veel keegi ütles, et teeks õige sellise nimega ajakirja.” Nii ta siis valmis saigi.

Võib oletada, et tolles lõkkes, mille helk vee peal eksles, põlesid Harri Lehiste ja nüüd vaid kalastamisega tegeleva Vladislav Korzhetsi loomingulised kondid, aga mitte Priit Aimla omad, sest tema on Pask-Inis peamine kirjapulga hoidja. Vähemalt nii kuulukse ja tundukse, sest enamiku lugude juurde pole autorit märgitud, nime asemel peesitab kärbes.

Juttudes räägitakse vannitoa kahhelkividest, roolijoodiklusest, erakonna koosolekust, peenisepikkusest ja nende vahel vedeleb mõni peotäis anekdoote, mida Valdo Jahilo vaarisa väiksele lapselapselapsele unejutuks rääkis.

Midagi pole teha: paraku jääb tänapäeva inimesele kodumaise huumori tipuks ikka vana hea Pikker, mille veerud ei toonud tänulike lugejate lauale üksnes siinsete naljameeste palasid, vaid lasid heita pilku kogu maailma huumoripärandile. Meenutagem kas või Daniil Harmsi lugusid, mis Pikris ilmusid, kuigi tolle mehe looming oli nõukamaal halvas kirjas.

Aga Pask-Ini ja Pikri võrdlus on kohatu. Iseenesest on algatus hea, eriti arvestades seda, et ajakiri kutsub kodumaiseid naljamehi kaastöid kirjutama.

Eestimaine hetkehuumor ei piirdu muidugi Kivirähu, Juure ning Kesknädalaga, aga nende tsoonist väljas elavatest Kraavi Sassidest ja Aasa Raimodest ikka annab head nalja välja pigistada. Kuid lootus jääb.

Karikatuuride ja koomiksiribade valik Pask-Inis põhineb enamjaolt koomiksisündikaadi King Features pakutaval, ja see on hea. Tänu neile ameerika king’idele jõuavad meieni iga päev Piraaja klubi ja Krantsid - nii ka uues ajakirjas -, peale selle hulk muid naljapilte.

Kahju, et enam ei ilmu Maarjamaal ajakirja Ernie, sealne valik oli uuest väljaandest veel külluslikum, aga Pask-Inis leidub teravmeelseid pilte rohkem kui ühe vaatamise jagu.

Aga nagu ütleb Urmas Kaju Pask-Inile kirjutatud loos “Sekretäridel algavad päevad”: “Jänes kaarte ei mängi.”

    Tagasi üles