Pärnu: Eliisabeti kirik eesti kogudusele.

Eliisabeti kirik Eesti eelmise iseseisvuse ajal. Foto: parnupostimees.ee

1714. aastal jäid Pärnu eestlased ilma oma Jaani (Püha Johannese) kirikust ja pidid koos sakslastega kasutama Nikolai kirikut. 1741. aastal külastas Pärnut Peeter I tütar keisrinna Jelizaveta ja andis käsu ehitada uus kirik. Riigikassast eraldati 8000 rubla.

25. juunil 1744 pani raehärra Johann Bohnsack paika kiriku nurgakivi. Ehitusmeistriks kutsuti Riiast Joachim Hinrick Güterbock.

Teine Riia meister J. H. Wülbern tegeles puutöö ja tornikiivriga. 27. märtsil 1747 pani ta torni otsa muna ja vaskkuke. Seda sündmust tähistab lääneportaalil ANNO 1747.

Ehitustööd jätkusid veel mitu aastat ja kirik pühitseti alles 29. märtsil 1750 Ristija Johannese emale Elisabetile (ühtlasi vihjena keisrinna Jelizavetale).

Pühakoda kaunistava kroonlühtri kinkis omanimelise kaubamaja asutaja Hans Dietrich Schmidt.

Kasvanud kogudusele kitsaks jäävale kirikule ehitati 1893. aastal lõunapoolsesse külge uus põikosa. Selle projekti tegi Riia ehitusmeister Häusermann ja ehitas Pärnu tuntud ehitusmeister Darmer.

Muide, selle juurdeehituse tõttu lammutati kiriku kõrval olnud puithoone, kus toimusid eestikeelsed teatrietendused. Seda meenutab kaasajal teatri juurdeehituses eksperimentaalsaal Küün.

Aegade jooksul on kirikut korduvalt remonditud. Aastatel 1993-1995 tehti kirikule Kuninga tänava poole veel üks juurdeehitus, mille projekteeris arhitekt Ra Luhse.

Esimese oreli sai Eliisabeti kirik alles 1845. aastal ja see teenis kogudust 83 aastat. Teine orel õnnistati 25. novembril 1928. Seda orelit peetakse üheks Eesti parimaks ja orelile tehti alles lähiminevikus noorenduskuur.

Eliisabeti kirik on ainus Eesti kirik, millel nii peahoone kui ka torn on barokkstiilis, sest need valmisid üheaegselt ja on stiililt ühtlased. Tavaliselt on barokkstiilis tornikiivrid peahoonest hilisemad.

Eliisabeti kiriku õpetajatest on Eesti kultuurilukku kõige sügavama vao kündnud Johann Heinrich Rosenplänter.