Ühtedele seostub Heino Joosti nimi kukermiidi ja silikatsiidiga, teistele tennise ja kolmandatele üliõpilasseltsi Liivikaga, mõni kutsub teda Heinoks ja mõnele on ta vanavanavanaisa.
Heino Joostil jätkub harrastusi üheksakümneseltki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle viimase tiitli üle löövad Joosti silmad eriliselt särama. Ka Anne Vask, Heino Joosti sõbra, mõttekaaslase ja teaduspartneri Johannes Hindi tütar, alustab sellest, et onu Heinole meeldivad lapsed. Ja et ta süda kisub Pärnu koju, kuigi elu ja töö on ta sidunud Tallinnaga.
Tehnikateadlane, kes 10. septembril üheksakümnendat sünnipäeva tähistas, märgib üliõpilasseltsi Liivika albumis oma sünnikoha: Liivimaa kubermang, Valmiera maakond, Heinaste (Ainazhi).
“Tsaariaega ma muidugi ei mäleta, aga see on mul meeles, et kui sõda algas, tuli vanaisa Tallinnast meile Heinastesse hobuvankriga järele ja viis meid õega Tallinna sõjavarju. Isa oli mul Heinaste jaamaülem,” meenutab vanahärra.
“Isa pani 1925. aastal raudteeametniku töö maha ja hakkas Pärnus ärimeheks. Selle maja ostis ta ja asusime siia elama 72 aastat tagasi,“ räägib Joosti, kel kolm riigikorda üle elatud ja kes tasapisi perekonnalugu kirja paneb.
“Isa ja ema elulugu on valmis ja enda omagi olen ülikoolini kirja pannud, aga vahepeal kulus poolteist aastat Liivika albumi tegemisele ja nii ta mul praegu seisab,” tutvustab oma kirjatööd mees, kelle sulest on ilmunud üle poolesaja publikatsiooni ehitusmaterjalide tootmisest ja uuringutest.
Raadiohaigus viis tehnikateaduskonda
“Huvid on ikka eaga seotud,” tähendab Joosti. “Lapsepõlves huvitas mind põhiliselt sport, ega gümnaasiumiski veel õppimine huvitanud.” Joosti ei lase tekkida arvamusel, et teadlased on lapsest saadik õpihimulised. Õppimisest hakanud ta mõnu tundma alles ülikoolis.
Pärnu poeglaste gümnaasiumis humanitaarainetele keskendunud noormees sattus tehnikateaduskonda sellepärast, et oli raadiohaige, mis sai alguse onu kingitud detektorvastuvõtjast.
“Aga teate, see polnud ju asi ega midagi, eks ma siis hakkasin seda putitama,” lausub Joosti ja jutustab, kuidas nad sõbraga, kes oli samasugune raadiohaige, tellisid Austriast raadioajakirja ja muudkui täiustasid oma aparaate.
“Tegime midagi valmis, aga varsti lõhkusime lahti ja tegime jälle uuesti.” Ja nagu elus ikka, määrab juhus tihtipeale saatuse.
Kuigi Joosti tahtis väga elektrivärki õppima minna, sattus ta ehitusse, sest Tartu ülikooli tehnikateaduskonnas sai valida vaid ehituse eriala. Kui 1936. aastal Tallinna tehnikaülikool asutati, asus Joosti õppima tööstus- ja tsiviilehitust, mille ta 1941. aasta suvel lõpetas.
“Augustis algas mobilisatsioon ja septembris sõitsin juba Uuralitesse metsatöödele,” jutustab Joosti. “Ega ma väga pikalt metsatöödel olnud, eks neid ülikooliharidusega poisse läks mujalgi vaja.
Varsti sain Uurali industriaalülikooli tehnikamajja projekteerija koha. Muide, mul tuli projekteerida mineraalvatitehast. Sealjuures tutvusin ka tehnoloogiaga ja siis ärkaski mõte, et Eestis leidub küllaldaselt toorainet mineraalvati tootmiseks.”
Joosti toob positiivse poolena välja huvitavaid insenerikogemusi, mida sai hiljem rakendada Eestis ehitusmaterjalide tööstuse rajamisel. Et sellest saab elutöö, millele ta tippjuhi ja teadlasena ligemale poolsada aastat pühendub, ei osanud ta siis, kui käsk tuli, arvata.
“Neljakümne kolmandal aastal tuli järsku teade, et mind on määratud Eesti ehitusmaterjalide tööstuse juhiks. Kes määras, miks ja kas ma nõus olen - selliseid küsimusi ei saanud esitadagi,” meenutab Joosti, kes tuli Uuralitest Moskvasse ülesandega hakata ette valmistama Eesti ehitusmaterjalide tööstust. Sinimägedes käisid alles lahingud, kui tema läks Narva uurima, kas tellisetehas on säilinud.
Et ehitusmaterjale oli hädasti vaja ja mujalt neid saada oli lootusetu, pidi hakkama tootma kohalikust toormest.
Joosti erihuvi on olnud põlevkivi mineraaljääkide kasutamine ehitusmaterjalide valmistamiseks.
Tema eestvõttel rajati Tallinnas põlevkivituhka toorainena kasutav kukermiiditehas, mis tootis ka kukermiidist plokke, Kohtlas mineraalvatitehas põlevkivikoksi kui tooraine baasil, põlevkivituhast plokke ja paneele tootvad tehased Ahtmes ja Narvas. Joosti on nii kukermiidi tootmise tehnoloogia väljatöötaja kui ka tootele nimepanija.
Joosti naerab, et kui Hint oli nimepanekuga hädas, sai temast veel teisegi toote - silikatsiidi - ristiisa.
Nimekiri, milliste tehaste käivitamise ja ehitusmaterjalide tootmise mahu suurendamisega ja nomenklatuuri laiendamisega on Joosti seotud olnud, äratab aukartust. Julgelt võib öelda, et Eesti ehitusmaterjalide tootmine seisab Joosti rajatud vundamendil. Tähelepandav osa on selles ka Hindil.
Kui Heino Joostilt uurin, mida ta praegustest ehitistest arvab, ei kiirusta ta hinnangut andma: “Praegu ehitavad kiiremini kui omal ajal projekteeriti, aga kvaliteedi kohta ma ei oska öelda, pole saanud uurida, kuidas on ehitatud.”
Hoiab keha vormis ja hinge noorena
Anne Vask, kes tänu vanemate lähedastele suhetele Heino Joostit oma lapseeast peale tunneb, rõhutab tema vaimset ja füüsilist erksust, suhtlemisoskust, tasakaalukat meelt ja hoolivat suhtumist. “Minu isa oli onu Heino vastand, aga omavahel nad sobisid, isegi nii, et omal ajal ostsid kahe peale Moskvitsh 401,” jutustab Vask ja paneb imeks, kuidas nad kahe perega suurepäraselt kõik sõidud sõidetud said.
Vask teab, et elu ei ole onu Heinot hellitanud. Ometi ei ole isiklik valu teda pahuraks muutnud. Pealegi oskab Joosti suhelda igas eas inimestega. “Minu pojad, kes teda vanaisaks hüüavad, suhtlevad temaga kui omasugusega,” lausub Vask. Ju see tuleb vaimuvärskusest, jõuab ta järeldusele.
Et Joosti ajaga kaasas käib, sellest kõneleb seegi, et ta on arvutiga sõbraks saanud. “Kui ta seda Liivika albumit tegi, otsis ta interneti teel kõik välisliiviklased välja ja pidas nendega kirjavahetust,” seletab Vask.
Spordist, mis on noorest peale olnud Joosti kirg, räägib vanahärra meelsasti. Aga seda, et ta veel praegugi ujumas käib, ei avalda. Hoopis Vask tähendab: “Mul oli päris häbi, kui onu Heino ütles, et ta käib ujumas - ma pole tänavu kordagi merre saanud.”
Paljud seovad Joosti nime tennisega. “Tennist hakkasin mängima alles neljakümneselt, kui tervis käest läks,” lausub ta. Ise tunneb ta suuremat uhkust kunagistest korvpalli- ja kergejõustikusaavutustest. “Olen korvpallis isegi Leedu esinduskoondise vastu mänginud ja kujutage ette - me võitsime neid! Ega nad siis olnud nii kõvad nagu praegu,” vähendab ta kohe aastakümnetetaguse saavutuse tähtsust.
Jalgratas ja jalutuskäik - need kuuluvad praegugi Joosti suvise Pärnu elu juurde.
Kuid spordi kõrval peab ta oma hea vormi säilitamise abimeheks koera, keda ta nimetab suisa arstiks.
Roy oli peremehele nii tähtis, et tema saavutused on üles tähendatud nii sõnas kui pildis. “Siin on ta veekandja, käisime ikka Ammende villa kaevust vett toomas ja üks kanister oli Royl. Teda tuntigi siis kui veekandjat koera,” on peremees oma kadunud sõbra üle uhke.
Anne Vaskilt saan kinnitust, et mitte ainult töös, vaid ka kõiges muus on onu Heinole omane jäägitu pühendumine. “Ja kuidas ta hoolitseb oma liikumispuudega abikaasa eest, aga tädi Aino on ka fantastiline naine,” ei väsi Vask vanapaari imetlemast.
Usun, sest tähelepanust saan osa minagi. Soojade pirukatega võetakse mind vastu ja õunakotita käes ei lasta lahkuda.