Valge kepp märgib vaprat inimest

Saaremaa mees Leino Lember andis Pärnu pimedate keskuses kohalikele kümme malesimultaani ja võitis pea kõik mängud. Foto: Ants Liigus

Kas olete käega puudutanud Braille kirja, mille 19. sajandi alguses leiutas 16aastane pime prantslane, või näinud kirglikku malematshi, kus mängijateks mehed, kel silmad ei näe?

Täna tähistatakse Pärnu pimedate keskuses valge kepi päeva, külalisi on Riia maantee 11 vastu võetud juba nädala algusest saati. Huvilistele on tutvustatud punktkirja, õpetatud valge kepiga liikuma ja esinetud nii laulude kui loengutega.

Teisipäev oli pimedate ühingus spordipäev ning kabe- ja malesimultaani andis saarlane Leino Lember. Mees on pimedana saavutanud males esimese järgu ning kabes meistrikandidaadi järgu.

Kümme simultaani

66aastane Leino Lember on Saaremaa mees, kes leidis endale naise Pärnust. Oma abikaasat ei ole ta kunagi näinud, sest Leino kaotas silmanägemise seitsmeaastaselt, kui tädipoja käes plahvatas tuppa toodud lõhkeaine. Ometi on ta suureks kasvatanud kolm last ning soe sära abikaasa Selma silmis kõneleb õnnelikust elust, mis jääb suurele osale inimestest kättesaamatuks.

Malet ja kabet on Leino Kuressaare vilkas maleklubis ühes nägijatega mänginud 40 aastat. Malemänguga on ta läbi rännanud 16 riiki, esindanud Eestit Brasiilias ja Poolas pimedate maleolümpial. Skandinaavia-reise on kogunenud pool tosinat.

Mees on elupäevad olnud teadmishimuline ning andekas, oskab mitut keelt ning analüüsib läbinägelikult poliitilisi situatsioone. Teised teavad rääkida: Leino on isegi nii kange, et tegi suvel lastelastega küla vahel rattasõitu.

Peret pidas Leino üleval harjade valmistamisega: nüri ja igav töö, aga leiba see andis, meenutab pensionäripõlve pidav mees.

"Meie, pimedad, oleme täiesti tavalised inimesed. Me liigume ringi nagu nägijadki," rõhutab Leino, kellele Kuressaares, Tartus ja Pärnus orienteerumine on kerge. Pimedad on lõpetanud Eestis ülikooligi, teevad sporti, elavad pereelu. Pimedad on rahulikud inimesed, teab mees. Miks? "Pime on erinevalt nägijast harjunud kannatama, taluma," lausub Leino asjalikult.

Leino jutustab, et Kuressaare on Pärnu kõrval edumeelsem, seal tegutseb soomlaste ja taanlaste abiga loodud töökoda, kus saab teha palmikiududest korve ja erinevaid harju. Töökojad on Tallinnas ning Tartuski, Pärnus vaegnägijatel kahjuks enam tegevust pole.

Nakatavalt rõõmsameelne

Mitmetunnine malesimultaan pole sugugi väsitanud pärnakas Vello Luigemaad. Pimedate keskuse uksest astub koos emaga sisse tema pojatütar, mõne kuu pärast kaheaastane Anett. Lapsuke teab täpselt, mida edasi teha. Ta võtab vanaisa käest kinni ja viib ta teise ruumi nagi juurde, kus ripub mehe jope.

"Me ei saa aru, kas laps mõistab, et vanaisa on pime, aga ta viib teda igale poole, käest kinni. Vanaisa on meie pere liige," lisab minia.

Vello astub ligi ja teatab, et tema elu muudavad kauniks just naised, praegu on tal neid 20. Mees on Pärnu naiste jalgpalliklubi massöör, nii kuulub võistkonna järjekordne meistristaatus väheke Vellolegi.

Massöörina on ta tegutsenud ligi 20 aastat. Ja reisinud palju. Omal ajal tuli Luigemaa pimedate kergejõustikus Euroopa meistriks, kuid praegu on tema sõidud seotud jalgpallitüdrukutega. "Ja ma ei karda. Tüdrukud ei jäta mind reisidel kunagi maha," lausub Vello. Mees on 61aastane ja nakatavalt rõõmsameelne.

Vello jäi pimedaks üheksa-aastaselt. Teadmatusest pani ta pliidi alla papist eseme, mis osutus lõhkeainekapsliks. Plahvatus röövis osaliselt nägemise, ebaõnnestunud operatsioonid 1980-ndail kustutasid sellegi natukese.

Toivo ja Juta

Toivo Merirand on 45aastane pärnakas, keda sageli võib Mai tänaval näha. Tema meelest on elu Eestis muutumas inimsõbralikumaks. "Kui küsin möödujalt, mis number buss parajasti ette sõidab, siis ikka vastatakse," lausub ta. Toivo on pimedate seas tuntud kiirujuja ning suusataja, ta kabetab ja maletab. Ta on käinud paljudel võistlustel.

Nägemise kaotas mees traagiliselt kaheksa-aastaselt, ta sikutas kahvliga limonaadipudelilt korki ära, kahvel libises korgi serva alt ja paiskus silma. Põletik viis nägemise esmalt ühest, siis teisestki silmast.

Toivol on lahtised käed ja nii on ta kinni haaranud igast võimalusest tööd teha. Ta on valmistanud harju, lõiganud lokirulle, pununud kaks aastat Saaremaal korve, tegutsenud aastaid Lille tänava mööblilihvimise töökojas mööblilihvijana. Kahe kuu eest lõpetati seal töö ning Toivo lasti lahti.

Jõukohase töö puudus ongi Pärnu pimedate ühingu suur mure.

Juta Adamsil on väike nägemisjääk. Juta juhib Lääne-Eesti pimedate ühingu Pärnu osakonda. Tema sõnade kohaselt ei tohi kunagi öelda, et "seal kõnnib pime mees" või "ma kohtusin pimeda naisega". Tuleks öelda, et "seal kõnnib mees, kes on pime" või "ma kohtusin naisega, kes näeb halvasti".

Inimene on alati esmalt inimene, olgu ta siis mees või naine, tema väline eripära või puue on teisejärguline tunnus.

Juta on enda õlgadele võtnud teiste aitamise. Kohvi ulatavast naeratavast keskealisest naisest ei aimu, et tegemist on vaegnägijaga. Silmanägemine hakkas tal kaduma kaeoperatsiooni tagajärjel ja täiskasvanuna on Juta kogenud kõiki hingepiinu ning kannatusi, mis langevad osaks ootamatult pimedaks jäänutele.

"Kaotasin nägemise kaheksa aasta eest küllalt ootamatult. Elasin läbi pika shokiperioodi. Ühel hetkel lõpetasin kodusnuuksumise ära," räägib Juta. Nüüd annab ta teistele nõu, kuidas õnnetust olukorrast välja tulla, mida teha ja kuidas lähedastel tuleks käituda. Ta pakub rehabilitatsiooni- ja tugiisikuteenust.

"Igatsen, et mu saatusekaaslased tuleks kodunt välja. Leidsime endale sõbrad Rootsimaalt Södertäljest. Praegu ootavad nad meie ühingu liikmeid endale külla," ütleb Juta.

Södertäljes on loodud vaegnägijate tarbeks tööstus, seal on kombinaadid ja käsitööringid ning rootslased tahaksid Pärnu pimedate keskust õpetada-aidata. Juta on asunud kirjutama projekti, et taotleda raha nägemispuudega inimeste õppereisiks Rootsi.