1944. aasta hilissuvel otsustas Saksa väejuhatus Baltikumi loovutada. Eesti diviisile väljastati käsk Eestist taandumise kohta 17. septembri õhtul.

Et sakslaste taandumine Eestist tuli elanikele ootamatult, algas ka sõja jalust põgenemine organiseerimatult.

Gotenhafeni värav

Saksa sõjaväele oli antud korraldus aidata põgenikke, kes soovisid minna Saksamaale. Põgenikevool Saksamaale algas 1944. aasta suvel ja jõudis haripunkti septembris. Evakueeruti suurematel sõjaväe transpordilaevadel, mis väljusid Pärnust, Paldiskist ja Tallinnast.

Gotenhafen (Danzig) oli värav, mille kaudu pääses Saksamaale umbes 40 000 eestlast.

Neljapäeval, 21. septembri õhtupoolikul alustas Tallinnast viimane transpordilaevade karavan teed Saksamaale. Konvoisse kuulusid RO-1, RO-22, Hamburg, Lappland, hospitaallaev Moero jt.

22. septembri hommikul ründasid Nõukogude lennukid karavani. Pommitabamuse sai RO-22, kuid suutis omal jõul edasi sõita. Laeval olnud 130 inimohvrit, nende hulgas 33 eestlast.

Kell 11.45 sai pommitabamuse Moero ja vajus kümne minutiga põhja. Ohvrite arvu ei teatud, räägiti, et peale sakslaste võis olla 2500-3000 eestlast, nende hulgas palju haavatud eesti sõdureid. Lappland päästis Moero reisijatest 600-700 inimest.

Üle tormise mere Soomest Rootsi

Põgenemine Soome ja Rootsi toimus peamiselt kalurite mootorpaatide ja väiksemate laevadega, mille pardal oli 600-800 inimest. Austust väärivad soomlased, kes abistasid Soome saabunud Eesti põgenikke.

Pärast Soome ja NSV Liidu vahel vaherahu sõlmimist 19. septembril soovitati kõigil Eesti Vabariigi kodanikel Soomest lahkuda, sest NSV Liit nõudis neid tagasi.

Soome kaitsepolitsei ohvitser Otto Kumenius sai Soome sõjaväe vastuluure ülemalt kolonel J. S. Walldenilt ülesande hoolitseda eestlaste transpordi eest Soomest Rootsi.

Põgenike kogunemiskohaks oli määratud Botnia lahe sadamalinn Rauma.

Üks suurematest laevadest, mis lahkus Raumast 25. septembril ja mille pardal oli 863 inimest, oli Venus.

Meie pere - mina, isa, ema ja vend Simo - olime Venuse nn reisijad. Sihtpunkt oli Rootsi sadam Gävle.

Venus sattus tugevasse tormi ja parandamatu mootoririkke tõttu triivis laev kaks ööpäeva põhja poole piki Botnia lahte. Triivimise õnneliku lõppemise põhjus oli see, et laeval oli eesti meremehi, kellel kogemusi purjelaevadelt. Taglastati kaks abipurje, mille abil oli võimalik laeva rahuldavalt roolida ja hoida seda eemal skääridest.

Tormi vaibudes päästis Venuse Rootsi rannakaitse laev, mis toimetas Venuse slepis Põhja-Rootsi sadamalinna Örnsköldsvikki.

Me ei pääsenud kaotusteta: kolm meest olevat lained merre viinud, üks mees kaotas närvid ja lasi ennast maha ning kaks imikut suri värske õhu puudusse.

Mõeldes Örnsköldsvikile, on minu esimesed mälestused Rootsist väga positiivsed. Vastuvõtt oli soe ja inimesed abivalmis. Kõigepealt korraldati kõigile majutuskohad kohalikes ühiskondlikes ruumides ja kirikutes.

Mina koos isaga sattusin koos 200 mehega linna rahvamajja, seal veetsime mõne päeva järgmise ümberpaigutamiseni.

Selles kiires korras rajatud laagris pakkusid lotad koos sõjaväelastega pika ja ohtliku põgenemistee vintsutustest tulnud inimestele juba samal õhtul Rootsi pinnal esimest korda sooja toitu.

Joel Haukka, Stockholm, Rootsi

    Tagasi üles