Peter Stammi jaoks on naine kui hajus maastik

Hiljuti Pärnutki väisanud Šveitsi kirjanik Peter Stamm leiab, et palju olulisem sellest, mida jutustatakse, on see, kuidas seda tehakse.

FOTO: parnupostimees.ee

Shveitsi kirjanik Peter Stamm ei tea enam täpselt, mis ta kirjandusse tõi. Ta mäletab oma noorusaega ähmaselt, kuid möönab, et kirjutamine on talle alati meeldinud.

Shveitsi tänapäeva tuntumaid ja enim tõlgitud saksakeelseid kirjanikke Peter Stamm viibis Eestis oktoobri eelviimasel nädalal. Külaskäigu ajendas tema romaani “Hajusad maastikud“ eestikeelse väljaande ilmumine. 22. oktoobril luges autor oma teosest lõike ette Pärnu keskraamatukogus.

Peter Stamm, kas olete alati soovinud saada kirjanikuks?

Kui olin kahekümnene, soovisin kindlasti saada kirjanikuks, mul valmis isegi romaaniprojekt. Tahtsin end ilmtingimata väljendada mingisuguses kunstiliigis. Tegin muusikat, püüdsin ikka ja jälle joonistada, maalida.

Missugune on teie suhe eesti kirjanduse ja kultuuriga?

Ei olegi veel. Aga ma ei ole kunagi raamatuid lugenud selle järgi, millise maa kirjandusse nad kuuluvad. Autoritele on tegelikult kirjanduslikud piirid palju huvitavamad. Mind ei ühenda näiteks kaasmaalase Peter Weberiga midagi, palju rohkem ühist on mul mõne prantsuse või inglise kirjanikuga.

Mind paeluvad kirjanduslikud rahvused, mitte rahvusriigid. Seetõttu pole ma kunagi spetsiaalselt otsinud poola või eesti autorite tekste.

Nii mõnigi Shveitsi autor on kurtnud oma maa kitsuse üle, sellest on palju kirjutatud. Ent teiegi lasete oma mõlema romaani, samuti mitme jutustuse sündmustel hargneda võõrastes paikades. Kas teie ja te kirjanduslikud tegelased tunnevad Shveitsis ängistust ja piiratust?

Kitsuse diskussioon ulatub Friedrich Dürrenmatti ja Max Frischi aega. Kitsas on võib-olla praegugi, ent piirid on ju avatud. Kirjanduslikult ei tunne ma end Shveitsis küll ängistavalt ega piiratult, kuid mind on alati huvitanud rohkem võõras kui oma.

Sama kehtib mu tegelaste kohta, ma ei kirjuta meelsasti iseendast, pigem loon uusi, mulle tundmatuid figuure. Võiks öelda, et mu tekstide puhul on tegu vaatleva kirjandusega, mille eesmärk on lahti seletada maailma, mitte mind ennast.

Kuigi te ei toimi saksakeelses Shveitsi kirjanduses hästi tuntud põgenemise, kodumaale tagasipöördumise motiivi järgi, kumab see teie teostest.

Kathrine puhul “Hajusates maastikes“ on tõepoolest tegu põgenemisega. Mõtlesin sellele hiljuti ja pean tunnistama, et mu teosed on kohati autobiograafilised.

Kirjutasin selle romaani ajal, mil mu elukaaslane ootas last, ning ma läksin pooleks aastaks Londonisse. Hakkasin peret looma, aga olin endas väga ebakindel: mida see minule tähendab, kas ma seda üldse tahan? Nii kirjutasingi loo naisest, kes oma pere eest põgeneb ja millalgi tagasi tuleb. Põgenemine ei tähenda siin põgenemist oma maalt, vaid olukorra eest perekonnas. Ja ennast ei projitseeri ma teadlikult.

Maastikud, kus te lasete oma pigem sõnaahtratel tegelastel rännata, on hajusad. Hajusate maastike motiiv läbib metafooriliselt kõiki teie nelja raamatut. Kas otsite võrdkuju meie ühiskonnale?

Ei, ma ei ole seda kunagi üritanud. Arvan, et väga mõistlik on kirjutada oma ajast lähtuvalt. Ohtlik on see, kui teatakse täpselt, mida öelda tahetakse, siis saab sellest heal juhul essee. Kirjanduses on vaja end oma ajale avada ja tunnetuslikult kirjutada; nii tekib iseenesest tekst, mis räägib oma ajast.

Ma ei pane paika kindlaid sõnumeid, mida tahan oma teostega edasi anda. Tagantjärele võin loomulikult interpreteerida, mida kirjutanud olen. Kirjutamise ajal on mul aga meediumi funktsioon: ma võtan midagi väljast vastu ja annan midagi taas ära. Loomulikult on vaja tehnikat, ent ühiskonna kajastamine on seejuures pigem alateadlik.

Nagu Max Frisch ei taha te oma tegelaste eluteed determineerida, vaid jätta neile valikuvabaduse: kas nii või teisiti. Mis tingib selle suurejoonelisuse fiktiivsete kaasinimeste suhtes?

Kohtun oma tegelastega nii nagu inimestega reaalses elus. Ma ei ole kõiketeadja, vaid kohtan ning vaatlen neid oma fantaasias. Mu tegelased käituvad üldiselt ikka nii, nagu nad tahavad, vahel ma ei tea lõpuni, mis teoses täpselt juhtub. Sellist äraootamist, mida tegelased teha otsustavad, kohtab palju ameerika kirjutamistraditsioonis.

Alguses üritasin kirjutada nii, et plaanisin kõik ära. Aga sellest ei tulnud midagi head välja. Ma pean jätma selle vabaduse, sest siis juhtub hoopis palju rohkem, kui et ma kõike juba teaksin ja sunniksin oma tegelasi tegema asju, mida nad tegelikult ei taha teha.

Näite oma esteetilise programmi sõnastavat sarnaselt oma kolleegi ja kunstniku Erica Pedrettiga, kes ei kirjuta sellest, mida ta teab, vaid sellest, mida ta ei tea. Teid paelub millegi sellise loomine, mida veel ei tunta. Kas see oli üks ajendeid, mis viis teid Skandinaaviasse?

Arvan, et mida ma ei tunne, seda näen selgemalt. See on nii nagu armumisega, alguses teatakse väga selgelt, et armastatakse, hiljem see enam nii ole.

Teisalt vajan ma spektrumit, sest kirjeldan ainult välist külge, seesmist väga harva. Kui paigutaksin kõik oma lood ühte kohta, muutuksid nad väga monotoonseks. Seetõttu kasutan neid maid osaliselt kulissina.

Mul ei olnud kunagi kavas kirjutada raamatut Norrast. Ma oleks võinud “Hajusate maastike“ lugu jutustada Saksamaal - mis mul esialgu plaanis oligi - või Prantsusmaal, aga siis oleks tast saanud teine raamat. Ma usun küll, et Norra õhustikul - lõpmatu pimedus, ebakindlus, külmus, lumi - on oluline roll romaani tegevustikus.

Kas uudishimu, vajadus põnevuse ja pinge järele ajendas teid paigutama oma jutustuste keskmesse naistegelased? On naine teatud moel samuti hajus maastik?

Jah, sest naine on minu jaoks võõras. Ja just võõras huvitab mind, ent naisest kui kategooriast ma rääkida ei armasta, see ei ole huvitav.

Kõnealusel juhul oli alguses loo keskpunktis Thomas, aga selgus, et ta ei ole põnev kuju. Keegi, kes ainult valetab, ei ole huvitav, sest tal puudub vähimgi valikuvõimalus. Tegelikult on Kathrine, kes küll samuti valetab, palju huvitavam tegelane, sest ta annab endale aru, et ta valetab, ja ta ei ela valedes.

Kuidas on jutustada naise vaatepunktist? Kas lugejad nõustuvad teie naiskirjeldusega?

Ma pidasin Zürichis kunstiülikoolis soouuringute seminari sugudest kirjanduses. Võtsin selleks Goethe teksti “Südamesugulased“ (“Wahlverwandschaften”) ja vahetasin seal sood ära. See on uskumatu, kui kaugele inimesed on valmis minema, kui paljut uskuma, kui öelda, et tegu on naise või mehega! Kirjanduslik figuur saab soo alles nime kaudu.

Ma lugesin Judith Hermanni lugu, milles on juttu armastussuhtest. Lugesin seda väga pikalt kui lesbilist lugu, sest kui Hermann ütleb “mina”, seostub see kohe naisega. Lõpuks aga selgub, et jutustatakse mehe pilgu läbi.

Kas valisite just seetõttu Kathrine puhul jutustamiseks kolmanda isiku, mitte mina-vormi?

Tegelikult küll. Tahtsin, et minu isik eristuks selgemalt Kathrinest. Esimeses versioonis kasutasin väga palju Kathrine nime, mitte tema-vormi. See tekitab distantsi, hiljem muutsin selle ära, et Kathrinet endast mitte liiga eemale tõrjuda.

Olete lausunud, et näete vormis kirjanduse pääsemist. Kas võiksite seda mõttekäiku täpsustada?

Ma ei tea, kas vormis on pääsemine, aga minu jaoks on vorm olnud kirjanduses alati kõige otsustavam. Ütleme nii, et kirjanduses jutustatakse ikka neidsamu lugusid. Palju olulisem sellest, mida jutustatakse, on aga see, kuidas seda tehakse.

Ma võrdlen seda tihti maalikunstiga: näiteks Cézanne’i maalide puhul ei ole ju iva selles, et kujutatakse paari virsikut, neid saaks poestki osta. Oluline on hoopis see, kuidas neid virsikuid kujutatakse.

Kirjanduses on mõneti needus see, et ta koosneb keelest. See tekitab ootuse, et tekstisse on veel mingi sõnum kodeeritud.

Ent olulisem kui vorm olevat teile lugeja ja teksti vaheline protsess ning see, mil moel suudab tekst muuta oma lugeja häälestatust, meeleolu. Kas see pole kohati ohtlik soov? Ohtlik eelkõige lugejale?

Lasete ju Agnesel oma esikromaanis tõdeda: “Mõnikord ma küsin endalt, kas kirjanikud teavad, mida nad teevad, mida nad meiega üritavad. […] Ma ei loe enam kuigi palju, […]. Sest ma ei tahtnud enam, et raamatud minu üle võimust võtavad.“ Kas ei toimi raamatud vahetevahel uimastina?

Seda küll, sest kirjutatakse ju lugejate tarvis. Lugejad on aga valmis elama veel kõrvalmaailmas. Raamatud võivad tõepoolest võimutseda ja vägivallatseda, inimesi mõjutada. Kõige tuntum näide on Goethe Werther.

Teisalt seisneb kirjanduse ilu selles, et ta võimaldab elada selles teises maailmas ja see maailm on inimeste enda tehtud.

Erinevalt teistest religioonidest loob kristluses inimene ise oma keele. Seetõttu on keel inimese oma maailm, kus ta võib teha, mida tahab. Ühelt poolt on see ohtlik, teisalt tore. Kirjutamise võlu seisnebki selles, et saab minna soovitud maailma ja luua oma maailma.

Kas siis kirjanduse tegemine kujutab ikkagi mingit ohtu inimestele?

Ei, hoopis vastupidi. Selles teises maailmas on samuti ohte ja ilu. Ohtlikuks muutub ehk alles siis, kui kaks maailma kohtuvad, kui ühest teise võetakse üle asju. Siis peab olema valvel. Naiivne lugeja ju ei märka neid paljusid maailmu. Teise maailma võib küll põgeneda, ent sealt peab alati tagasi tulema. Kõrvalmaailm võib olla hirmuäratav. Ent siiski lummab mind näiteks Thomas Bernhard.

Olgu öeldud, et minule on reaalselt eksisteeriv maailm siiski reaalsem kui kirjandus. Raamatud on mulle aga olulised tajumiseks meelte abil. Tihtipeale ma ei kirjelda seda, mis on, vaid seda, mida inimesed näevad, mida nad haistavad.

Eve Pormeister, Aija Sakova

    Tagasi üles