Kommentaar: Iraan nõuab okupantidelt hüvitist

Iraanist, kunagisest (1971. aastal tähistas see ka Pärsiana tuntud riik oma loomise 2500. aastapäeva) ja praegusest suurvõimust on saanud lääneriikide kirstunael. Aastail 1953-1978 USA tähtsaimast tugibaasist Kesk-Idas sai selgelt forsseeritud amerikaniseerumise tagajärjena koht, kus võimule pääsesid islamiäärmuslased. Sealtpeale on Teheran ajanud maailmas oma poliitikat, mis suhteliselt kaua USAd ei seganud.

Kõik muutus, kui George W. Bushi valitsus otsustas algul suure sõja kasuks Afganistanis ja läks siis kallale Iraagile. Kuna USA oli varem kasutanud Bagdadi vastukaaluna Teheranile, siis suhtumise muutumine Saddam Husseinisse tõi kaasa uue lähenemise ajatollade režiimi suhtes: see peab kas muutuma või kaduma. Paraku osutus see pärast Mahmoud Ahmadinejadi valimist Iraani presidendiks raskelt täidetavaks ülesandeks.

Teheran ignoreerib kuue suurriigi hoiatusi ja teeb mõjusaid vastukäike. Kas või lugu viimase tuumaenergia objektiga, mille Iisraeli luure Qumi linna lähedal "avastas". Selgus, et seal polnudki midagi erilist ja Iraagis valede-eksimuste ohvriks sattunud lääne suurriikidel pole isu uuesti riskida ehk Iraani rünnata. Iraani-vastase mängu taga olev Iisrael aga mõistab suurepäraselt, et ajad, kui ta võis karistamatult Iraagi tuumaobjekti rünnata, on möödas.

Ebamugav seis, mille USA on liitlastega endale loonud, võimaldab Teheranil mängida oma geograafilise asendiga. Kui tal omal piisab naftat, siis temast kirdesse jäävad suured maagaasiriigid ja edelasse gaasi järele janunev Euroopa.

Juba pea 20 aastat on USA ja Iisrael suutnud vältida üle Iraani mineva lõunakoridori loomist, seetõttu läheb Kesk-Aasia gaas praegu kas Venemaale või Hiinasse. Mõistagi aitab sellest saadud tulu mõlemal režiimil tugevneda.

Iraani sisepoliitiline elu on aga 12. juuni presidendivalimiste järel pingeline ja raske öelda, kes kellega käib. Konks on selles, et kui Ahmadinejad on pärslane, siis opositsiooni juhtkandidaat Mir Hossein Mousavi aser. Teadu on Iraani põhjaosa kunagine Lõuna-Aserbaidžaan, mis oli koguni formaalselt iseseisev ja Nõukogude armee kohalolekule tuginev riik aastail 1945-1946. Just Stalini keeldumine Iraanist Punaarmee väljatoomisest (märksa vähem sündmused Euroopas) vallandas külma sõja. Sealt tänapäeva hüpates on Mousavi selja taga nähtud nii USAd kui Venemaad.

Igal juhul on fakt, et Ahmadinejad lubas läinud nädalal moodustada komisjoni, mis arvutab kokku Inglismaa, NSV Liidu ja USA okupatsioonide tekitatud kahju Iraanile, järgnevat selle väljanõudmine. Kõigilt kolmelt! Üllatus missugune!

Siiani on viimase ilmasõja kahju kokku loetud ja arveid esitatud vaid Euroopas, viimasel ajal eeskätt holokausti kompenseerimise raames. Nüüd peavad end kannatanuks iraanlasedki.

Ajaloost: pärast Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidule okupeerisid NSVL ja Briti väed augustis 1941 neutraalse Iraani ja vahetasid šahhi tema poja vastu. Kahe armee sisenemine tulenes sellest, et veel 1907. aastal kehtis Iraani jagamine Vene ja Briti mõjusfääriks. Natsi-Saksamaa oli aga 1930. aastate lõpul tõusnud Iraani esipartneriks kaubavahetuses. Lisagem sellele Hitleri ja Stalini toetatud valitsus Iraagis (aprill-mai 1941), et öelda: liitlastel oli põhjust piirkond kontrollile allutada. Ameeriklaste kohalolek Iraanis algas juba pärast sõda ja neilt küsitakse kompensatsiooni 1953. aastal riigipöördega kehtestatud režiimi "kuritegude" eest. Eks näis, mis järgneb. Esialgu räägivad Moskva, London ja Washington Iraani uuest nõudest möödaminnes.