Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2431929t1hbbb8.jpg)
Eestis on vastu võetud ja mõneaastase vahega täiendatud kokku kolm pakendiseadust, esimene neist 1995., teine 1997. ja kolmas 2004. aastal.
Jaanuari esimesest päevast taaramajanduses algav pööre peab taaskasutusse tooma võimalikult suure osa pakendijäätmetest senise 17 protsendi asemel.
Viimase, 1995. aastal kehtima hakanud pakendiseaduse põhjaliku muutmise põhjusi on mitu. Esimene neist tagasivõtusüsteemi mitterahuldav toimimine, mis tähendab, et tarbijatel ei piisa võimalusi pakendeid tagastada. Sellepärast, et ei jätku taarapunkte ja need ei ole kliendisõbralikud.
Teine põhjus on tarbimisest tulenev pakendijäätmete koguse suurenemine, mis kasvatab plastpakendite kasutamist.
Seadusega võeti eesmärk taaskasutada 2001. aastaks vähemalt pool ja võtta uuesti ringlusesse 25 protsenti pakendijäätmete kogumassist, kuid seda ei suudetud täita.
Kuu jääb napiks
Vähem kui kuu aja pärast peab pakendiseaduse järgi teoks saama tagatisraha süsteem. Selle uudsus ja keerukus on aga toonud tootjate ja kaupmeeste suhu nii palju küsimusi, et Riigikogu menetleb seadusemuudatust üleminekuaja kohta, mis kestaks näiteks 1. maini.
Pärnu kesklinna suurima, Port Artur 2 toidupoe juhataja Malle Sadam kinnitas samuti, et pakendiseaduse täitmiseks vajaksid nemadki üleminekuaega. Kõigil müügikohtadel lasuvast kasutatud joogipakendite tagasivõtu kohustusest saab aga toidupood jagu sellega tegeleva firma abiga.
Pärnus on suurima klaastaara vajadusega ettevõte Pärnu Õlu. Kuidas õllepudel taaskasutusse jõuab ja millised muutused toovad pruulijatele pakendiseadus ja pakendiaktsiisiseadus, sellest kõneles AS Pärnu Õlu juhataja Aivo Varem.
Õlletööstused kuuluvad õlleliitu, selle organisatsiooni raames on õlletootjad loonud taara- ehk pakendikatusorganisatsiooni Eesti Pandipakend. Selle äriühingu asutajad on neli erialaliitu: õlletootjate, kaupmeeste, karastusjoogitootjate ja õlleimportööride liit. Äriühingu osanikuna ostab õlleliidu kaudu taarateenust Pärnu Õlugi.
“Oleme küll Eesti Pandipakendi liikmed, aga peame läbi vaatama alternatiivid, sest me villime toodangut ka ühekordsesse taarasse, kasutame plastmass- ehk pet-pudelit, millele pakendiaktsiis peale läheb,” rääkis Varem.
Pooleliitriste klaasist õllepudelite kõrval kasutab ettevõte viieliitrisi plastpudeleid siirupi villimiseks.
Pärnu Õlle koostööpartner taaramajanduse korraldamisel seaduse suuniste järgi on OÜ Adeland, mis aitab tehasesse tagasi ja korduskasutusse tuua klaastaarapunktides kogutud pudelid. Tootmisele vajalikus koguses, sest Varemi jutu järgi ei ole ettevõte pidanud ühtegi uut pudelit veel ostma: Eestis ringlev õlletaara sobib igale ettevõttele. Välismaa siltidega taaral ei ole aga ettevõtte villimisliinidel kohta, sest piiritagused pudelid on veidi kõrgemad kodumaistest.
Õlletööstuste mahud erinevad, suuremad villivad pudelitesse 40-50 miljonit liitrit, Pärnu aastane litraazh on 2-2,5 miljonit.
Taara oma taskust
Pärnu Juubeli õlu on siiani ainus, mille etiketil on märge pandiraha (1.40) kohta. Miks teistel toodetel seda ei ole? Varem ütles, et keegi ei tea veel, kui suur tuleb pandimaks, kuigi seadus jõustub mõne nädala pärast.
Ettevõttele toob tarbija teavitamiseks pandi- ehk tagatisraha etiketile märkimine kulutusi. Kas või sellepärast, et etikette on lastud trükkida seniste nõuete järgi, nüüd tuleb need kas ümber trükkida või teha lisainfoga kleebis.
Esimese hooga oli Eesti ainus Euroopa Liidu uus riik, millele ei olnud välja kõneldud üleminekuperioodi pakendi taaskasutamisel.
Varem on veendunud, et üleminekuperiood võimaldab ettevõtetel natukegi oma kulubaasi optimeerida ja etikette ei pea maha kandma. Ja ühese vastuse saab küsimusele: kas pandiraha või pandimaks peab olema trükitud etiketile või saab etiketijääkidel kas kleebisega või muul viisil ostjaid informeerida?
Kuigi eestimaalaste kui tarbijate keskkonnateadlikkus tasapisi suureneb ja teatakse, et taara koht ei ole rannaliival ega metsa all, ei pane jäätme- ja taaramajanduses aina kohustuslikum korduvkasutuse nõue Varemi arvates kõiki samas suunas liikuma. Klaastaara hinnad käivad seinast seina: 50 sendist kroonini pooleliitrise õllepudeli eest. Vaja on ühtlustada hinnapoliitika ja rõhuda tarbijate teadlikkusele.
“Jõuame jaekaubanduse tasapinda välja, sest alguses inimene maksab taara oma taskust kinni, selle jaoks, kes taara nagunii tagasi viib, on raha motiiv, selle jaoks, kes seda nagunii ei tee, ei ole rahagi motiiv,” arutles Varem.
Kokkuvõttes maksavad tarbijad kinni pakendiseaduse ja pakendiaktsiisiseaduse jõustumise. Kui näiteks õlu maksab viis krooni ja pudel 1.40 krooni, ostab tarbija selle poest kuue krooni 40 sendi eest. Taarat tagastades on tarbijal võimalik see kroon ja 40 senti taskurahaks saada.
Keskkonnaminister Villu Reiljan on andnud akrediteeringu esimesele pakendite taaskasutamise ettevõttele, see on MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO). Selle eesmärk on koguda üle riigi oma liikmete (19 pakendiettevõtjat ja -joogitootjat ning kaubandusettevõtet) või lepinguliste partnerite pakendijäätmeid ja korraldada nende taaskasutust. Tootjad ja turustajad saavad oma pakendite taaskasutamise korraldamise anda ETO hoolde ja kauplused vabanevad kohustusest võtta vastu nende ettevõtete pakendeid. ETO liikmetel on õigus kasutada oma pakenditel maailmas tuntud Rohelise Punkti märki.