Pärnu uue kunsti muuseumis avatud näitusel “Muutes maailma” saab näha läbilõiget graafik Evi Tihemetsa loomingust, väljas on töid viiekümnendate aastate lõpust kuni läinud aastal valminuteni.
Ema ja tütar maailma muutes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihemets kuulub põlvkonda, kes oluliselt on uuendanud eesti graafikat just 50ndate lõpus ja 60ndate algusaastatel. Tehnikate kasutuselt mitmekülgse graafikuna on ta üks tuntumaid värvilise litograafia viljelejaid.
Viimasel ajal on kunstnik eelistanud pehmelakki, tuntud on tema portreed Eesti kultuuriinimestest, neid töid kahjuks Pärnus seekord ei näe.
Ema
Tihemetsa väljapanek on nii mitmekihiline nagu lapsepõlvest tuttav värviline marmelaad.
Kunstnikku huvitab vorm ja struktuur, looduses esinev lüürika. Teda on inspireerinud meie põhjamaine karge loodus ja praegu nii palju pahandust-muret tekitanud meri. Rannaniitude, kõrkjate ja liivale mereveest jäänud mustristik on äratuntav mitmel tööl.
Suures saalis eksponeeritud pehmelakis teostatud töös “Rannaäärne” kordub sama struktuurimuster, mis on tuttav litolt “Rõõm detailist V”. Liiv ja kõrkjad suurejoonelisel teosel “Mere lähedal” mõjub oma strukturaalses monotoonsuses, pastelsed toonid süvendavad mere kohaloleku tunnet.
Lihtsad asjad: puud, taimed, rändrahnu krobeline pinnamuster, päikeseloojangul pilves ja meres moodustuvad ning muutuvad vormid - need on huvitanud Tihemetsa. Samuti nagu elu põhiväärtused ja see igavikuline, mis puudutab meid kõiki. Näiteks teosed “Hõimlaste varjud”, “Teel”, “Mütoloogia”, “Laskuv ingel” “Palve”, “Maa kohal”, “20. sajandi unenägu”.
Need oleks kui illustratsioonid mingitele lugudele või mõtetele, mida ainult autor teab ning püüab neid nüüd meilegi vahendada-seletada. On see ehk illustraatori kogemuse mõju, ei tea, aga raamatupildid on ju Tihemetsa loomingus olulisel kohal.
Huvitav on jälgida Tihemetsa kui kunstniku otsinguid. Üllatavalt tänapäevane tundub oma koloriidilt ja teostuselt 1962. aastal valminud töö “Kõrvitsate paar”. Või kui hästi sobivad kokku 1959. aastal tehtud “Vaade Toompeale” ja 2003. aastal teostatud “Tulbipeenar”! 1980ndate lõpu mõjud - rahvustunde tärkamine ja muutused - ei ole jätnud kunstnikku puudutamata: teosed “Memento” I ja II.
Tihemetsa tööd nõuavad süüvimist, nii et varuge aega, et sellest väljapanekust täit elamust ammutada.
Tütar
Evi Tihemetsa tütre Epp Viirese fotod ja maalid võtavad ühisnimetajaga “Muutes maailma” tähistatud näitusest küll väiksema osa, kuid minule on tema looming lähedasem.
Viires on aktiivselt tegelnud lapsepõlvega, ta on huvitunud ühiskonna toimest lapse arengule ning mängudele. Ja ta maalib kui laps: fikseerides kõige olulisema vaid markeerides, tehes seda kirevate ja rõõmsate värvidega. Viires lähtub arvatavasti natuurist, kuid rõhutab ja väljendab pigem enda elamust ning mõtteid.
Nagu ekspressionistidel on temagi kujutatu lihtsustatud, üldistatud. Ja nagu lapsed eirab Viires jooneperspektiivi, mis vähendab või koguni kaotab ruumilise sügavuse.
Vaatamata rõõmsavärvilisusele, on neis piltides kurbust. Melanhoolselt mõjuvad need maalid. Ja sugestiivselt ning naivistlikult siiralt nagu indiaani või neegrite kunst.
Viirese maalides on teatraalsust või kompositsioonilist sätitust, mis meenutab vanaaegseid perekonnafotosid. Kollaazhilikud on need samuti: Viires kasutabki oma maalidel fotosid, rõhutamaks sõnumit. Näiteks piltidelt “Kuhu ta kadus”, “Läksid kuhu keegi”, “Sügisõhtu” kandub vaatajani ärevust ja maailmavalu. Kuid domineerib siiski positiivne ellusuhtumine, mis pandud pealkirjaks kahele näitusel eksponeeritavale maalile.
Kõigil lastevanematel on kodus fotosid oma võsukestest. Vaadake oma koduseid pilte ja töid uue kunsti muuseumis ning püüdke mõista, mida mõtleb ja tunneb väike inimene, kes piltidelt vastu vaatab. On ta õnnelik?
Viktor Kaarneem