Suur-Sepa 13a detailplaneering tuleb tagasi lükata

Üldhinnang on ühene: detailplaneering väärib ainult tingimusteta tagasilükkamist, sest plaanitav hoone tähendaks linna ilme jõhkrat rikkumist ja oleks seadusvastane. Miks tuleb projekt tagasi lükata?

Hoone sobimatus piirkonda

Kõigepealt, detailplaneeritav kinnistu paikneb Pärnu kenas ühe-kahekorruseliste elumajadega aedlinnalaadses ajaloolises kvartalis, mille miljööväärtuslikkuse aste on ülikõrge. Selline piirkond nõuab eriti õrna kohtlemist, mis tähendab, et planeeringujärgne ehitis ei tohi mingil juhul piirkonna miljööväärtuslikkuse astet kahandada.

Vaadeldava detailplaneeringuga määratud hoone on oma stiili, mahu ja eriti kõrguse poolest selle nõudega karjuvas vastuolus, kuna hoone ehitamise järel muutub piirkonna miljöö tundmatuseni. Muutuvad nii hoonestusviis kui ühtne ja omanäoline arhitektuur, mis on miljööväärtuslikkuse põhiparameetrid.

Puhtesteetiliseltki on niisuguse mahu ja stiiliga hoone sellesse kvartalisse absoluutselt sobimatu. Arhitektuur on ju ruumi täitmise kunst. Kõnealusel juhul on avaliku ruumiga lausa kõlvatult ümber käidud. Arhitekt on ruumi maksimaalse täistoppimisega täitnud tellimustöö, mille sisu on arhitektuuri taandamine raha väljapigistamise instrumendiks. Selline arhitektuur on amoraalne.

Projekti heakskiitmise korral lisanduks Pärnusse pesuehtsa parasiitarhitektuuri näide.

Vastuolu seadusega

Detailplaneering on vastuolus planeerimisseaduse ja veel mitme seaduse vaimuga ning otseses vastuolus Pärnu linna ehitusmäärusega, mis võeti vastu 19. juunil 2003. aastal. Et sel teemal on esinenud asjasthuvitatute vassimist, toon siinkohal ära määruse 2. paragrahvi 3. lõike täpse teksti: “Miljööväärtusega hoonestusala on üldplaneeringuga või detailplaneeringuga määratletud ala, milles on ära määratud vähemalt kolm olulist komponenti, mis on iseloomulikud antud alale ning mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele oma ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse, hoonestusviisi, ühtse ja omanäolise arhitektuuri või muu avaliku huvi tõttu”.

Keskendugem korraks mõttetegevusele ja kontrolligem, kas on mingitki alust väita, et plaanitav hoone (1) “säilitab tervikliku miljöö”, et hoone valmimisel (2) “ajalooliselt väljakujunenud hoonestusviis säilib” ja/või et (3) “ajalooliselt väljakujunenud ühtne ja omanäoline arhitektuur säilib”? Ja kas terviklik miljöö saab mitte kuuluda säilitamisele ainuüksi (4) “avaliku huvi tõttu”?

Natukenegi loogikat tunnistavale inimesele on ilmselge, et projekt on teravas vastuolus vähemalt nelja nimetatud määrusesättega ja vastupidise väitmine kas või ühe sätte puhul nõuab seaduse vägivaldset väänamist.

Ärgem jätkem tähelepanuta, et linnaarhitektil on Pärnu ehitusmääruse järgi (§ 7 lg 8) pädevus jätta ehitusprojekt kooskõlastamata arhitektuurse sobimatuse tõttu.

Spetsialistide ignoreerimine

See ei ole esimene kord, kui Pärnus ignoreeritakse asjatundjate arvamusi. Meenub kas või koolivõimla külgepookimisüritus ajaloolisele arhitektuurselt kõrgväärtuslikule gümnaasiumihoonele.

Praegusel juhul on detailplaneeringu projektile eitava hinnangu andnud suur hulk arhitekte, muinsuskaitsespetsialiste ja kultuuriinimesi. Linnaarhitekti ja muinsuskaitsjate kooskõlastus-allkirjad projektil puuduvad ning projekti lükkas tagasi volikogu keskkonnakomisjon.

Linnajuhtidele ja volikogurahvale see kõik ei loe, rahakate “arendajate” soovide rahuldamine on nendele kõrgeim prioriteet! On arvata, et Pärnu ajaloouurijad püstitavad kunagi küsimuse: millal ja kelle toel leidis aset eelnevatel ajalooperioodidel suurepäraseks arendatud linnakeskkonna hävitamine?

Kvartali elanike, eriti vahetute naabrite elukeskkonda halvendab vaadeldav ehitus märgatavalt. Langeb majade kinnisvaraväärtus, järsult kasvab elanike arv ja paiknemistihedus, oluliselt langeb piirkonna miljööväärtuslikkus ning, mis on võib-olla peamine, paljudel elanikel väheneb päikesevalgus või kaob päike hoopis!

Arendajate toores surve

Emotsionaalselt ebameeldiv külg on konkreetse projekti puhul veel asjasthuvitatud isikute nahaalne tegutsemisviis projekti läbisurumisel.

Kui lugeda ajalehekommentaarist (PP, 14.12.04) kellegi ärimees Luige palgal profaanse läbisurujate esindaja mõnitavaid-absurdseid süüdistusi kompetentse ja eetilise Pärnu linnaarhitekti vastu ning arvestada kogu loo peategelase Lepa hinnanguid spetsialistidele ja linnaametnike lahtilaskmisähvardusi, tekib kõhedus: kas Eesti elu hakkabki nii käima?

Ei ole eemaletõukavamat ühiskonda kui see, kus rahatoeline ülbus valitseb tarkuse, kompetentsuse ja eetilisuse üle.

Kokkuvõte

Linnakujundusliku totrusastme poolest langeb käsitletav detailplaneering samasse klassi rannahoone taha plaanitud hotelli, Rannahotelli kõrvale rannaluidetele ehitust ootavate elumajade, rannahoone ja mudaravila vahele juba püstilükatud plekkribailmutise, kunagisele karjamaale läbisurumisel olnud golfiväljaku ning klassitsistlikku gümnaasiumihoonet rünnanud võimlaprojektiga. Kordan eelöeldut: detailplaneering tuleb tühistada.

Rein Jürgenson, emeriitprofessor, kunagine pärnakas