Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2432597t1hc46a.jpg)
Kahekümne aasta eest oli Ilmar Laabani luule nõukogude Eestis tabuteema, kuid Peeter Ilus ja Leonhard Lapin tegid siiditrükis raamatu, mis sisaldas kahte Laabani luuletust, ja selle poolesajas eksemplaris ilmunud teosega algas kirjastuse Penikoorem lugu.
Penikoorma kirjastus tegutseb siiani Peeter Ilusa juhtimisel. Selle vahendusel on jõudnud esimest korda lugejateni legendaarse Eesti kirjaniku Jaan Oksa teosed ja viimastel aastatel raamatud, mis avavad eesti keeles hommikumaa mõttemaailma.
Selle väikese kirjastuse kaubamärgiks võib lugeda kunstiliselt väga tugevat kujundust.
Ilus suguvõsa
Kirjastaja ja luuletaja Peeter Ilus nimetab end suures osas Pärnumaa meheks, sest tema sünnipaigaks olnud Halliste kihelkond kuulus kunagi Pärnumaa juurde. Pärnus õppis ja viibis Eesti Vabariigi loomise juures tema isa Elmar Ilus, eesti rahvusliku õigusteaduse rajaja. Praegu tihedalt Häädemeeste vallaga seotud Peeter Ilusa onu, samuti Peeter Ilus, oli Pärnus linnanõunik ning tädigi elas siin.
Ilusate dünastiasse kuulub veel näiteks Peeter Ilusa vennatütar, lauljanna Maarja-Liis Ilus. Peetergi on eesti muusikasse oma jälje jätnud, olles laulude “Raagus sõnad” ja “Vana vaksal” sõnade autor. Esimese neist laulis kuulsaks Marju Kuut ja teise Ivo Linna.
Hoolimata sellest, et Ilusa sulest ikka luuleraamatuid ilmub, on tema põhitegevus ja südameasi kirjastus Penikoorem. Kui tinglikult võib selle tegevuse alguseks lugeda 1985 ilmunud Laabani luuleraamatut, siis tegelik väljaandmistegevus algas muinsuskaitse liikumise laineharjal kaheksakümnendate lõpus, kui ilmusid Ilusa koostamisel “Eesti muinsuskaitse seltsi toimetised” ning Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse teemat käsitlev väljaanne.
“1989 oli võetud hoiak avaldada seda vana, mis oli avaldamata. Asjad olid aga nii segased, et “Toimetisi” ilmus ainult kaks numbrit,” rääkis Ilus.
Oksa tulemine
Üheks tugevaks märgiks, mille Penikoorem maha pani, sai Jaan Oksa raamatute “Ihu” ja “Emased” väljaandmine. Eesti kirjanduselu ühe erandlikuma kirjaniku looming eksisteeris toona vaid käsikirjalisena kirjandusmuuseumis.
Noor-Eesti ajast olid Oksa teosed küll saavutanud legendi staatuse, kuid väga vähesed olid neid lugenud. Friedebert Tuglas toimetas Oksa jutte tublisti ning teenis sellega aastate eest etteheiteidki. 1995. aastal ilmunud “Emased” ja 1998. aastal trükivalgust näinud “Ihu” anti aga välja sellisena, nagu Oks oli need sulepeaga paberile kirjutanud. Ilus iseloomustas Oksa teoseid kui purskelisi raamatuid.
Nii Oksa “Emastele” kui “Ihule” tegi kujunduse Lapin, viies teoste vormi vastavusse sisuga. “Emaste” kujunduses kasutas kunstnik selleks puhuks valminud graafilist lehte ja “Ihu” ilmus läbivalt roosana: ihuvärvi on nii selle teose kaaned kui kõik lehed.
Kujunduse ja kirjanduse võimalikult tihedat ühildamist näitab ka 1996. aastal ilmunud “Öö ja tee”, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on Tõnis Vindi graafikaalbumiga, mida illustreerivad Peeter Ilusa luuletused, või vastupidi.
Ilusa koostöö Lapini ja Vindiga põhineb vanal tutvusel. Kui Lapin jätkab senini Penikoorma raamatute kujundamist, siis Tõnis Vint kujundas Ilusa luulekogu “Mõned luuletused”, mille andis välja Eesti Keele Sihtasutus. 2003 pälvisid nii Penikoormas Lapini kujundatuna ilmunud Okakura Kakuzō “Teeraamat” kui Ilusa “Mõned luuletused” aasta kaunima raamatu tiitli.
Hommikumaalt õhtumaale
Viimastel aastatel on Ilus eesti keeles välja andnud raamatuid, mis aitavad mõista hommikumaa kultuuri ja filosofiat. Peale “Teeraamatu” kannavad seda liini veel Eugen Herrigeli “Zen vibulaskmiskunstis” ja Tanizaki Junichirō “Varjude ülistus”. Kevadel peaks Maret Nukke tõlkes trükis ilmuma raamat “Bushido. Jaapani hing”.
“Oriendi teema puhul ei saa samuti Lapinist mööda minna,” seletas Ilus. “Mul endal on olnud tugev taoismi huvi ja Vint on väga idahuviline. Et sellest kõnelevad raamatud Eestis puudusid ja kättesaadavad olid kergemad ja esoteerilised, andsime välja kõrgkultuurilisi raamatuid, mis kõik on näiteks soome keeles ilmunud. See on hea toon ja kuulub kultuuri juurde.”
Siiski ei leia Ilus, et peaks just hommikumaa teemadele peatuma jääma. Avaldamisjärge ootav “Jaapani hing” heietab õhtumaa ja hommikumaa vahekordi, kuid trükikojas on juba ka Elmar Ilusa “Rooma eraõiguse alused”, mis on seotud puhtalt õhtumaaga.
Tartu ülikoolis kunagi õpikuna kasutusel olnud “Rooma eraõiguse alused” antakse välja 60. aastate rotaprintväljaande järgi ning Jaan Undi toimetatuna sisaldab peale muude lisade ka Elmar Ilusa viimast, toona juba ebaametlikku loengut Tartu ülikooli aulas.
“Isa oli tol ajal vastaline mees, püsis küll kuidagi ja Siberisse ei saadetud, kuid ülikoolist löödi paar korda minema - ta oli mässav professor,” rääkis Peeter Ilus.
“Rooma eraõiguse alused” peaks ilmuma kevadel ja see on Ilusa jutu järgi ühtlasi nii ajalugu kui õpik, nagu klassika.
Üks raamat, mille Ilus loodab lähiajal välja anda, on Andrus Saareste Rootsis ilmunud teos “Kaunis emakeel”, mis avab keelt lühikeste ja ilusate näidete ning eesti kirjanike stiilikatkete kaudu. Ilus kahtleb aga, kas kultuurkapital, mis enamikku Penikoorma raamatute väljaandmist on toetanud, Saareste teose jaoks raha annab, sest tegu on ikkagi kordustrüki, mitte algupärandiga.
Enda loomingust plaanib Ilus avaldada uudismuinasjutte, soovides, et selle raamatu kujundaks Maara Vint, kelle värviline ja romantiline stiil sisuga haakuks. Lapinil on koostatud valimik Heino Mikiveri näidenditest koos mälestustega. Lapin nimetab Mikiveri eesti esimeseks absurdinäitekirjanikuks. Sellegi teose loodab Ilus Penikoorma kirjastuses välja anda.
Kokkuvõtlikult rääkis Ilus Penikoormas ilmunud raamatutest, et tiraazhid on väikesed, aga nad avavad maailma. “Kirjastuse Varrak juht Krista Kaer on mulle öelnud, et tunneb kadedust, sest mul on iga raamat nagu kunstiteos,” selgitas Ilus. “Varrak on võimas kirjastus, aga ega kõik peagi suured olema, tuleb vahel ajada oma rahulikku joont. Suured kirjastused teevad ikka bisnist, meie seda ei tee ega saagi teha. Kultuurkapital annab mingi osa, aga toimetamise ja korrektuuri oleme teinud tasuta. Vahel toob müük mingi raha tagasi, kuid ärist rääkida ei saa.”