Kui vana on lõppude lõpuks Sindi kool?

1. septembril 2003 tähtsustas esimest koolipäeva Sindi gümnaasiumis peaminister Juhan Parts. Foto: Urmas Luik

Sindi kool on vanem, kui arvatakse, ja hariduselu lätted kaugemal, kui teatakse.

1987. aastal anti välja voldik “Sindi kool 150. Killukesi Sindi kooli ajaloost”. Selles oli kirjas: “Kui kirjutati aasta 1837, avas Sindi vabriku omanik välismaalastest töötajatele elementaarkooli, millest on kasvanud nüüd oma 150. aastapäeva tähistav linna ainus üldhariduskool - Sindi Keskkool.

Möödus paarkümmend aastat ja endine vabriku “saksa kool” reorganiseeriti kolmeks eraldi kooliks. 1857. aastal hakkasid tööle saksa-, vene- ja eestikeelsed koolid (klassid).

1887. aastal tuli kolm kooli ühendada kaheklassiliseks kooliks. Sindi oli saanud esimese ministeeriumikooli, mis oli teine omataoline Baltimail. Tollane 55 õpilasega kool asus vabriku kontorimajas.

1893. aastal koliti uutesse ruumidesse, Pärnu maantee kolmandasse kasarmusse.

20. sajandi esimesel aastal valmis uus kolmekorruseline punastest tellistest koolimaja, mille alumisel korrusel asusid luteri kirik ja lasteaed. Teisel korrusel olid klassiruumid ja õpetajate tuba, kolmandal internaat ja direktori ning õpetajate korterid.

1918. aastal nimetati kaheklassiline ministeeriumikool kaheklassiliseks algkooliks.

1921. aastal, mil Sindile anti alevi õigused, nimetati kool kuueklassiliseks algkooliks.”

Raskused Sindi vabriku asutamisaastaga

Ma ei tea, kust on pärit koolikroonika andmed, kuid need sarnanevad sõna-sõnalt andmetega raamatust, mille kirjutas ajaloolane Aadu Must oma uurimuste tulemusena Sindi vabriku tellimisel ettevõtte 150 aasta juubeli puhuks.

Pole kahtlust, et keegi kirjutas kelleltki maha. Aga kes kellelt? Et otsustada, kui usaldusväärsed on Musta uurimuste tulemusena saadud andmed, toon näiteks paar episoodi.

Rohkem kui 145 aastat peeti Sindi vabriku asutamisaastaks 1832. Kui ligines vabriku 150. aastapäev, teatati, et vabrik asutati hoopiski 1833. aastal. Rahva seas levis kumu, et asutamisaasta lükati edasi sellepärast, et ajaloolane Aadu Must, kes kirjutas vabriku tellimusel raamatut vabriku ja Sindi ajaloost, ei jõudnud ettevõttele pühendatud oodiga valmis. Juubel peeti aasta hiljem, 1983.

Tõde selgus mõni aeg hiljem. Nimelt tekkis tollasel muuseumi juhatajal Saima Piirsalul probleem, kumba aastaarvu, kas 1832 või 1833, muuseumi külastajatele tutvustada. Nagu ta mulle hiljem jutustas, saatis ta Aadu Mustale kirjaliku järelepärimise, kumb arv on õige. Vastus jäi saamata.

Oma raamatus kirjutab Must, et Riias levisid 1832. aastal kuuldused, et Sindis sünnib midagi suurt. Samas selgitab ta, et see “suur”, mis Sindis sündis ja riialased elevile ajas, oli Sindi-Lodjas kõrtsi ehitamine.

Mustal oli lihtne paberil vabriku asutamise aastaks kirjutada 1832 asemel 1833, kuid selle aasta sündmused jäid alles. Need tuli nihutada teise aega ja miks mitte tellijale meelepärasemal kujul.

Aadu Musta raamatut puudutab teinegi episood Sindi vabriku ja Sindi linna ajaloost. Raamatu lõpus on andmed, kust midagi on kirjutamiseks saadud ja kasutatud. Muuhulgas on seal Sindi muuseumi nimi, kust on andmeid saadud August Kase kirjutisest “Pisut Sindi vabriku ja Sindi linna ajalugu”. Seega pärinesid andmed mõni aasta enne vabriku juubelit 1983. aastal.

Kui minna Sindi muuseumi ja tunda huvi, millal Kase mälestused muuseumi jõudsid, siis kuuleb, et need jõudsid sinna 15 aastat hiljem. Uskumatu, kuid tõsi.

Kui osutus lõpuks võimalikuks Musta uurimuste tulemusi August Kase märkmetega võrrelda, otsustasin seda teha, sest Kase märkmed tundusid tõepärasemad, sest olid enamasti otsekontaktidest.

Kes oli August Kask? Ta sündis Sindis 1889, evakueerus 1944 Rootsi ja suri seal 1980. aastal.

Kask pani kirja oma mälestused, kõnelused emaga, kes tüdrukuna aastal 1870 läks vabrikusse tööle. Pani kirja vanaema mälestused, kes 1832 töötas vabriku ehitusel “hobusemehena”, lisas küsitlused vanematelt inimestelt ja kasutas teatmeteostes leiduvaid andmeid.

Kase andmetel oli Sindi vabriku ehitamise ajal iseseisev suur vald. Vallamaja asus Sindi mõisas. Hiljem, kui valdasid koondati ja tükeldati ja teistega liideti, läks osa Sindi vallast Tammiste ja osa Taali valda. Sindi vabrik jäi Taali valla administratiivpiiri.

Kool oli Sindis ammu

Kui lugeda koolikroonikat, jääb mulje, et enne 1837. aastat ja saksa kooli avamist valitses hariduses kottpime öö ja alles saksa kooli loomisega tekkis Sindi kool ja hariduselu sai alguse.

August Kase andmetel on pilt teine (tsitaadid on originaaltekstist): “Enne venestamist eksisteeris Sindis kahe köstrikooli kõrval ka vabriku poolt asutatud “saksa kool”. See kool oli asutatud sihiga ette valmistada vabrikule keeleoskajaid töölisi ja ametnikke. Tehnilised jõud, meistrid ja töödejuhatajad, olid sel ajal kõik sakslased ja umbkeelsed välismaalased.

Tööde juures tekkis alaliselt raskusi ja arusaamatusi tööliste ja juhtide vahel keeleoskamatuse pärast. Millal see kool startis ja millal likvideeriti, sellest puuduvad mul andmed. Aga olemas oli ta 1860.-1870. aastatel, sest sintlased, paljud mehed ja naised, kes neil aastatel olid kooliealised, valdasid korralikult saksa keelt. Kooli oli vastu võetud korralikumaid ja andekamaid köstrikooli lõpetajaid mõlemast soost.”

Järelikult olid köstrikoolid olemas juba enne saksa kooli avamist. Selle kinnituseks veel üks tsitaat August Kaselt: “Oman andmeid, et juba läinud sajandi keskpaiku oli Sindis kolm kooli. Kaks köstrikooli, kummalgi usulahul eraldi ja vabriku eraalgatusel ellu kutsutud “saksa kool”.

Juba vanast ajast töötasid üle maa kiriku- ja köstrikoolid ja nii ei puudunud need algelised koolid Sindiski. Ajaloost teame, et juba ordu ajal avati esimesed koolid kirikute ja kloostrite juures. Ja need koolid püsisid kogu Rootsi aja. Enamuse neist hävitas pikk Põhjasõda. Vene valitsuse algatusel kutsuti need koolid taas ellu 1730. aastal.

1820. aastatel asutati juba valla- ja kihelkonnakoolid ja siis allutati kõik koolid Vene haridusministeeriumile. Kirikuõpetajate ja mõisnike mõju koolides kadus. Pikkamisi läksid need maakoolivalitsustele ja köstrikoolid hääbusid ajalukku. Sindis püsisid need hoopis kauem.

Veneusu köstrikool muudeti kihelkonnakooliks sajandivahetusel. Luteriusu köstrikool kümmekond aastat varem, andes ruumi “kõrgemale” koolile - vene ehk Araka koolile. Luteri kooli tunti Vestuse-papi kooli nime all.

Vene köstrikool asus väljaspool Sindi vabriku territooriumi, Wöhrmanshofi karjamõisa karjatänava ääres põllu sees (seal, kus hiljem Närju Jaan või Mänd maja ehitas).

Mäletan veel oma varasemast lapsepõlvest seda majakest. Vana, hall, tuulest ja sademetest puretud ja päikesest pleekinud väike puumaja ja selle lähedal veel samasugune kabel või leerisaal ning selle kõrval, nelja posti vahel, rippus kiriku kell. Väike laastukatus vihma kaitseks pea kohal. See maja seisis siis aga juba kasutamata ja kui omati kalmistut, lammutati see majake ja laoti ülesse veneusu surnuaeda kabeliks.”

August Kase andmetel õnnistati praegused surnuaiad aastal 1902. Luteri usu kalmistu sai uue kabeli. Vene usu kalmistul laoti paar aastat hiljem üles Karja tänava äärest toodud veneusu köstrikool.

Võin täpsustuseks öelda, et endine köstrikool asus praeguse Sindi kaardi järgi Karja ja Raudtee tänava ristmikul, nurgas, kus seisab veepump.

Koolikroonika ütleb, et saksa kool reorganiseeriti kolmeks kooliks ja 1857. aastal hakkasid tööle saksa-, vene- ja eestikeelne kool.

See tundub olevat väheusutav, sest väljaspool vabriku territooriumi olid köstrikoolid ning vabrikul polnud mingit mõtet avada paralleelselt samasuguseid koole. Pealegi puuduvad igasugused andmed, kus need uued koolid tööle hakkasid.

August Kase tsitaat: “Vahetult vabriku piiri äärele Mustoja kaldale postimaantee äärde ehitati uus koolimaja ja seal sai peavarju vana köstrikooli asendaja, uus kaheklassiline kihelkonnakool.”

Täpsustuseks oleks kihelkonnakooli praegune aadress Pärnu mnt 23.

Mitmekesine koolielu

Koolikroonika teatab, et aastal 1887 tuli kolm kooli ühendada kaheklassiliseks. Sindi oli saanud ministeeriumikooli, “mis oli omalaadne Baltikumis”.

August Kase arvates nii ei olnud: “Luteriusu köstrikooli kutsuti Vestuse kooliks. Nii olen kuulnud isikult, kes oli 1888. aastal Vestuse-papi koolilaps. Siis asus see kool allmajades jõepoolses reas, Pärnu poolt tulles neljandas majas (praegune Wöhrmanni pst, arvatavasti maja nr 8 - J. K.) Pärnu-poolses otsas. Teine pool maja oli lukseppmeistri korter. Talvel, poolest kooliaastast, viidud kool sealt ära rabapoolsesse majaritta, vabriku poolt kolmandasse majja, kuna eelmises kohas tahetud kiiresti remonti teha. Ka seal, rabapoolses reas, püsinud kool lühikest aega, vist aasta, kuni paigutati ümber viiendasse (puu)kasarmusse Tori-poolsesse otsa. Sinna jäi ta kuni likvideerimiseni. Seda kasarmut kutsuti hiljemgi koolikasarmuks.”

Lõpetuseks veel üks tsitaat August Kaselt: “Vene kooli või sintlaste keeles Araka kooli startimise aega ega kohta ma ei tea. Tean vaid, et aastal 1888 töötas see kool kahe noore kooliõpetaja juhtimisel. Need olid Ivan Arak ja Karl Ramm.

Kool asus esimeses (rabaäärses) kasarmus, Pärnu-poolses otsas. Esimesest kasarmust viidi Araka kool 1888. aasta kevadel kontorihoonesse…

Minu arvestuse järgi pidi see olema 1891. aastal, kui see kool muudeti ministeeriumikooliks.”

Täpsustame ajalugu

2002. aastal peeti Sindis suuri juubelipidustusi. Olevat möödunud 165 aastat Sindi kooli asutamisest ja ühtlasi kogu Sindi hariduselu algusest. Juubelikõnet pidama kutsuti isegi Pärnu maavanem Toomas Kivimägi.

Unustame legendi, et Sindi vabriku asutatud saksa kool pani aluse Sindi koolile ja hariduselule Sindis, sest see on väljamõeldis ja selles on niisama palju tõtt kui väites, et Sindi vabrik asutati 1833. aastal.

Leidub tõendeid, et enne vabriku asutamist 1832 töötas Sindis kaks köstrikooli, järelikult ei saanud saksa kool Sindis olla mingi hariduse algataja. Ei saanud olla 165 aasta juubelit ja Toomas Kivimägi pidas oma juubelikõne tõenäoliselt mitmekümneaastase hilinemisega.

Sindi kooli juuri tuleb otsida Karja tänaval asunud köstrikoolist. Millal see maja ehitati ja kas sinna kolis kohe vene usu köstrikool, kui Vene valitsus asus 1730. aastal köstrikoole taastama?

Andmed puuduvad ja nii ei tea keegi Sindi kooli vanust. Selle määramiseks oleks vaja uut kriteeriumi. Kas või köstrikooli likvideerimine ja ministeeriumikooli loomine.

Johann Kask