Mikrobioloog, kes uuris Eesti ravimuda ja selle kasutusviise Pärnu kuurordis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Schlossmann oli sündinud 19. veebruaril 1885. aastal Puurmanni vallas. Ta õppis Tartu ülikoolis mikrobioloogiat ja lõpetas stuudiumi 1911. aastal.
1918. aastal evakueerus Schlossmann ülikooliga Voronezhi, kus 1920. aastani töötas naha- ja suguhaiguste kateedri assistendina. 1920. aastal kaitses ta samas meditsiinidoktori kraadi väitekirjaga „Süüfilise ravi autoseerumiga“.
Aastatel 1924-44 oli Schlossmann Tartu ülikooli õppejõud, 1934-37 arstiteaduskonna dekaan. 1938. aastast oli ta Eesti teaduste akadeemia esimene president.
Schlossmanni juhendamisel uuriti nakkushaiguste epidemioloogiat ja koostati kava tuberkuloosi vastu võitlemiseks Eestis.
Kodanlikus Eestis (1920-30) uuris mitu Tartu ülikooli õppejõudu Eesti, sealhulgas Pärnu kuurordi ravimuda kasutamisviise. Kuurort tegutses 15. maist 16. septembrini, siis töötati kohapeal.
Kõige eredama jälje on jätnud Pärnu kuurordi arengulukku professorid Schlossmann ja Vadi.
Kui varem koostasid õppejõud saksakeelseid õppevahendeid, siis 1920. aastatel hakati neid tegema eesti keeleski. Nii ilmus 1925 Schlossmannilt „Üldine mikrobioloogia ühes mikrobioloogilise tehnikaga“.
Tolleaegne ülikooli bakterioloogiaprofessor Schlossmann on oma ja kaastöötajate uurimistulemused kokku võtnud 1939. aastal Londonis ilmunud ingliskeelses monograafias „Estonian Curative Sea-Muds and Seaside Health Resorts“ („Eesti tervistavad meremudad ja merekuurordid“). Selle 164-leheküljelise raamatu esimeses peatükis käsitletakse Eesti kuurortoloogia arengut ja Pärnu kuurordile on pööratud küllalt suurt tähelepanu. Järgnevalt antakse ülevaade Pärnu lahe ravimuda keemilise, füüsikalise ja bakterioloogilise uurimise tulemuste kohta.
Raske hoobi andis Pärnu kuurordile Esimese maailmasõja ajal vana supelasutuse põlemine. Alles 1927. aastal sai kuurort uue supelasutuse (mudaravila), mida 1930. aastal täiendati tiibehitisega vannide ja 1936. aastal dushshide osakonna ning basseini tarvis, mis kuurordi ravivõimalusi tunduvalt avardasid.
Schlossmanni andmetel kasvas aastatega kuurordi külastajate arv. Kui 1913. aastal oli neid 1200, siis 1927. aastal juba 2508 (1935. aastal 3970 ning 1938. aastal 6634). Iga aastaga kasvas välismaalaste arv. Eriti rohkesti oli külastajaid Rootsist ja Soomest, kuid neid tuli Kesk- ja Lääne-Euroopastki. Sellele aitas kaasa supelasutuse protseduuride hulga suurenemine. Kui 1913 tehti 11 463 protseduuri, siis 1937. aastal ulatus nende arv 14 000ni. Esikohale tõusis mudaravi.
Kindlasti aitasid Pärnu kuurordil areneda looduslikud eeldused meeldiva liivaranna, madalaveelise merelahe ja seni kasutamata maa-alaga mere ääres, millele lisandus linnajuhtide huvi heakorra, parkide ning puiesteede rajamise vastu ning kultuurilise meelelahutuse organiseerimine.
Schlossmann pühendus Pärnu kuurordile ligi 30 aastat. 1944. aastal emigreerus ta Rootsi. Töötas seal Karolinska haigla uurimisinstituudis, jätkates Eesti ravimuda ja selle kasutamise uurimist, samuti käsitles ta nakkushaiguste levikut ja nende profülaktikat, mikrobioloogilist diagnostikat. 1940. aastal ilmus temalt „Üldine mikrobioloogia ja immuunsusõpetus“. Ta oli üle 30 väitekirja juhendaja.
Karl Schlossmann suri 17. detsembril 1969. aastal Stockholmis.