Lavassaare vallavanema unerahu röövivad aleviku soojatorud

Lavassaare vallavanem Leida Rehtla elab alevisse tulemise ajast Karja tänavas. Foto: Henn Soodla

Iseseisvuspäeval Ammende villasse Pärnumaa vapimärgi üleandmisele palutud Leida Rehtla ei tee tähtsündmusest endale peavalu, kuigi iga teine naine tema asemel tormanuks soenguaega kinni panema ja õmbleja juurde kleiti tellima.

Aga maakonna väärikaimast tunnustusest on üksteist aastat Lavassaare vallavanemana töötanud Rehtlal varjamatu rõõm südames.

“Eks tööd on palju tehtud ja mul on hea meel, et seda on hinnatud, olen tänulik kaastöötajatele, et nad on mind tunnustanud selle eest,” räägib Pärnumaa ühe väiksema omavalitsuse (610 elanikku, kaheksa ruutkilomeetrit) keskerakondlasest juht ja valab tassidesse auravat lõhnavat piparmünditeed.

Piparmünti nagu teisigi teetaimi kasvatab Rehtla koduaias. Siinsamas, Karja tänava kortermaja akende all, kus kevade ootel tukuvad lumevaikuses õunapuud.

Vanaduspõlve asendaja

Korteriperenaine ulatab lähemale enda valmistatud heeringavõileivad ja tükeldab toimekalt maasikakooki. Käekotis ootab teda koju kaasa võetud töö, sest maksku mis maksab, kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse eelistusnimekirja kinnitatud Lavassaare alevi kaugküttevõrgu uuendamise raha saamiseks tuleb veel paljude lisadega taotlusprojekt esitada ja see ka teoks teha. Suupäraselt KOIT kava maakondlikku eelistusnimekirja on see poolteise miljoni krooniga küll pandud, aga sellest lisaks pool moodustab omafinantseering.

Kuigi raamatupidaja haridusega naine arvudega kunagi jänni ei jää, röövivad need soojatorud kukeaasta alguses temalt unerahu.

“Küttetorustike vahetamine on möödapääsmatu vajadus, sest hullemat asja ei ole, kui väljas juhtub olema kümme-viisteist kraadi külma ja kusagilt maa seest purskab aur välja: toru on katki ja pead selle sulgema ning elanikel kütet ei ole...”

Laual keraamilises vaasis on kaseoksad hiirekõrvul. Talvepäike heidab veel viimase punase läike aknasse ja vajub metsatuka taha.

“Kodus on hea rahulik lugeda,” mainib Rehtla. Temagi tuba jääks külmaks, kui aleviga üheealised küttetorud rebenevad.

Majja alevi serval kolis turbatööstuse noor raamatupidaja 1963. aastal. Kaksikud pojad Valdur ja Väino said koha lasteaias. Nüüd on üks neist Tallinnas ja teine Peterburis tööl, riburada pidi täieneb pere lastelastelastega.

“Töötasin pärast pensioniealiseks saamist veel kolm aastat Pärnu KEKi osakonnas raamatupidajana ja1993. aastal mõtlesin, et nüüd on tööd tehtud küll, jään koju ilusti ja vanaduspõlve pidama,” räägib Rehtla talle omase sujuva vaikse häälega. “Aga siis arvati, et võiks veel töötada, kandideerida vallavanema kohale. Mõtlesin: hea küll, mõistus on veel selge ja võiks proovida, nii ta siis läkski.” Eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste ajal kaalutles ta mõttes, kas jääda või minna. “Aga tahtsin teha kümme aastat täis, et saan siis kümme protsenti kõrgemat pensioni. Nüüd on see täis, arvan, et suudan veel sügiseni vastu pidada ja siis lahkun rõõmsasti ja hea meelega,” ütleb 70aastane jutukaaslane otse.

Jääb nagu silma alt välja

Kolleegide hulgas jääb Lavassaare vallavanem oma tagasihoidlikkusega nagu silma alt välja. Aga tema suu ei ole lukus, kui midagi olulist kripeldab. Nii tõdebki maakonna noorim, Kaisma 26aastane vallavanem Andres Metsoja, et Leida küll ei ole tulihingeline esineja, aga kui vaja, teeb ta alati suu lahti ning on väga asjalik ja vastutustundlik inimene.

Küllap selle vaikse, aga sihikindla vankrivedamise eest Pärnumaa omavalitsuste liit Rehtlale vapimärki taotleski. Varem on Rehtla kolleegidest kõrgtasandil tunnustuse pälvinud Kuno Erkmann, Tarmo Kulu ja Evi Kukk ning 2002. aastal Kihnu vallavolikogu esimees, nüüd vallavanem Johannes Leas.

Koduse teejoomise juures räägib Pärnumaa ühe heakorrastatuma alevi elu eestvedaja, et mõneti koormab teda kogu aeg vallaelanike pilgu all elamine. “Aga sellega harjud ju!” kinnitab ta siis nagu endale.

“Mina ei ole sugugi parem kui kõik teised, olen eluaeg tööd teinud, kõigi nende inimestega vanaks saanud, ma olin 23aastane, kui siia tulin, mul ei ole mingit õigust ennast paremaks pidada,” räägib Rehtla hoogsalt ja üle tema näo vajub aval naeratus.

Kõrvaltoas heliseb telefon. Jutt on üsna lühike. Klõps, maandub toru hargile.

“Ega mind kodus telefoniga liiast tülitata, aga vahel, kui on väga vaja, tuleb mõni koju ja räägib jutu ära või saame suvel aiamaal kokku,” seletab Rehtla laua juures taas istet võtnuna.

Vallamajas võib vallavanema jutule tulla igal ajal, kui ta on kohal. “Kui on suur vald, on vallavanem muidugi rohkem esindusisik, aga siin väikeses vallas olen mina ainult töörügaja, sest sekretäril, sotsiaalnõunikul ja pearaamatupidajal on oma töö ja kõik ülejäänu on minu töö. Olgu seda vähe või palju, aga kõik tuleb ära teha.”

Kui Rehtla valiti esimest korda vallavanemaks, läksid riigis veerema ümberkorralduste vankrid. Omandireform, maareform, elamureform, korteriomandite seadmine.

Seadusi võeti vastu ja täiendati, aga vallavanem ei lubanud endale luksust jääda kellelegi selgitus võlgu. Ta haris ennast õhtutundidel kodus seadusi uurides.

“Mul on väga head kaastöötajad, sest ka õhkkond on oluline, et ei ole pingeid töö juures, ja kui keegi midagi ei oska, uurime ja otsime koos lahendust,” tunnustab Rehtla neid, kes tal argitöös ja alevielanike hüveks alati mõttetuge pakuvad.

“Elu läheb iga aastaga keerulisemaks, mõtlen, kas nii väike vald ikka suudab omaette püsida,” kostab jutus murelik noot.

Lavassaare on aegade algusest turbatööliste asula, aga eelmine vihmane suvi jättis eelarvesse poole miljoni krooni suuruse augu.

Kui eelolev suvi taas rabas masinatel mütata ei lase, tuleb vaadata, kuidas kolme miljoni kroonise aastaeelarvega vald toime tuleb. “Me ei ole kunagi kellelegi võlgu jäänud, elame nii, kuidas meil raha on,” mainib Rehtla.

Kokkuhoidliku elustiiliga Lavassaare vallavanem vaatab, kuidas tuleb odavam. Näiteks Pärnusse sõidab ta bussiga, sest vallal ei ole seda paarisada tuhandet krooni, et muretseda vallavalitsusele auto. Ja kui väga vaja, istub vallavanem oma aastaid näinud Volkswageni rooli, sest sõit ei saa ju seisma jääda.