Pimeduse katte all leidis teenekas mees viimse puhkepaiga abikaasa kõrval

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

5. märtsil 1880. aastal sündis Pärnumaal Tahkuranna vallas Tahku külas legendaarse eesti pere viienda lapsena Peeter Päts, enne teda kasvasid peres vennad Nikolai, Konstantin, Paul ja Voldemar.

Pätside suguvõsa pärineb Mulgimaalt Holstrest. Üks esiisasid elanud ja töötanud Piisko hüüdnime all jõuka möldrina Holstre veskis ja selle juurde kuulunud talus. Nälja-aastal 18. sajandi algul jaganud mölder Piisko oma veskis rahvale leiba. Kui mõni naabritest palunud anda kas või pool pätsi, andnud Piisko terve leiva. Sellest tulnudki möldrile hüüdnimi Päts ja veskit hakatud kutsuma Pätsi veskiks. Hiljem saanud pere liignimeks Päts (tolleaegses kirjakeeles Paets).

Peeter Pätsi isa Jakob Päts (1842-1909) oli ametilt ehitusmeister, kes elas Viljandis. Ta oli realistliku mõtlemisega energiline võitlejahing. 1873. aastal müüs ta Viljandis oma maja ära ja ostis Pärnumaale Tahkuranda Tahku külla tüki maad. Pere puhastas talu maad kividest ja muutis viljakaks põllumaaks ning ehitas vajalikud hooned. Kuigi koha ametlik nimi oli Põldeotsa, jäi see rahvasuus ikka Pätsi taluks.

Peetri ema Olga Tumanova (1847-1914) pärines vene-eesti segaperest ja kasvas vaeslapsena parun Krüdeneri perekonnas. Ta oli peenetundeline ja arenenud kunstimeelega naine, kohusetundlik ema ning hea perenaine. Lapsedki on pärinud vanematelt olulisi iseloomujooni, kuid eelkõige realistliku maailmatunnetuse.

Ehitusmeistrina ei leidnud Jakob Päts Tahkurannas õiget tööd ja 1882. aastal kolis pere Pärnusse. Esialgu elati üürikorteris. 1885. aastal ostis ta Pärnust viie versta kaugusele (praegu Raeküla) linna rae mõisast kümme tiinu maad ühes selle peal asunud Petlema kõrtsiga, kuhu pere elama asus. Kõrts põles varsti ära ja Jakob Päts ehitas selle asemele moodsa hoone. Energilise ehitusmehena tükeldas ta oma maa väikesteks ehituskruntideks ning ehitas sinna pool tosinat maja. Sellega pani ta aluse Raeküla linnaosale. Varem oli seal ainult üks teeäärne kõrts.

Peeter Pätski elas 1882. aastast Pärnus ja alustas kooliteed Nikolai koolis. Seejärel lõpetas ta Pärnu linnakooli ning asus õppima Pihkva maamõõdukooli. Selle lõpetamise järel sai ta töökoha Grodnos kubermangu maamõõtjana.

Peale selle täiendas ta end Dresdeni kõrgemas tehnikakoolis linnade planeerimise ja ehitamise kursustel. Ohvitserina võttis ta osa Vene-Jaapani ja Esimesest maailmasõjast. 1918. aastal määrati Peeter Päts Pärnu linna maade ja metsade osakonna juhatajaks. Vabadussõja alguses astus ta Pärnu 6. jalaväepolku, oli Pärnu Kaitseliidu asutajaid ning juhte, Pärnu soomusrongi ja soomusauto ehituse eestvedajaid.

1919. aastal määrati Päts Pärnu maakonna rahvaväe Kaitseliidu ülemaks ja linna komandandiks. Sõja lõppedes läks ta kaptenina reservi. Teenete eest autasustati teda Anna ja Stanislavi ordeni ning Vabadusristi I liigi 3. järguga.

1920. aastal asutas Peeter Päts oma lapseeas surnud tütre mälestuseks Raekülla lastekodu Liivia, kuhu esimesena paigutati sõjas langenute lapsed. Hiljem viidi lastekodu Voltvetisse (Tihemetsa). Pärast tütre surma läks ta esimesest naisest lahku ja abiellus hiljem Aita Pätsiga.

1921. aastal asus Päts õppima Tartu ülikooli loodusteaduskonda, lõpetades ülikooli geograafiamagistrina.

1934. aastal võttis ta osa Eesti-Läti piirikomisjoni ning Petseri ja Narva taguste maade kinnistuskomisjoni ning Petseri kloostri inventeerimise töödest. Oli komisjoni ekspert, liige ja esimees. Seejärel määras Riigikogu Peeter Pätsi riigiparkide valitsejaks, hiljem loodushoiu ja turismi instituudi direktoriks. Turismi arendamisel tegi Päts tihedat koostööd ülejäänud Balti riikidega. 1939 korraldati tema eestvõttel Balti turismijuhtide teine kongress.

Aita ja Peeter Päts tegutsesid looduse kaitselgi. Nad aitasid luua Tallinna loomaaeda ning kinkisid sellele mitu haruldast looma. Peeter Päts oli loomakaitse seltsi esimees ja geodeetide ühingu esimees.

1940. aasta juunipöörde järel ei vajatud enam Peeter Pätsi kui klassivaenlase teeneid, ta vabastati ametist ja saadeti pensionile. Ta proovis saada tööd ülikooli õppejõuna, kuid tulemusteta. Järgmisel aastal võeti Pärnu linna sotsiaalkindlustuse osakonna otsusega Pätsilt ära pension ja natsionaliseeriti tema elamu Raekülas.

Saksa okupatsiooni ajal leidis Peeter Päts tööd Pärnu maakorralduse valitsuses vanemkultuuritehnikuna. Ta osales Omakaitse valveteenistuses.

Külmetuse tõttu sattus Peeter Päts Tallinna haiglasse, kus ta suri südamelihaste põletiku tagajärjel 9. novembril 1942 ja maeti Tallinna Metsakalmistule Pätside hauaplatsile.

Aita Päts elas Pärnus ja töötas metsakombinaadi Lennuki tsehhis. Ta suri 10. septembril 1962 ning maeti Pärnu Metsakalmistule.

Rootsis elanud poja Ilmari (1925-1991) soovil korraldasid sugulased-tuttavad salaja Peeter Pätsi ümbermatmise abikaasa Aita kõrvale. Seda hoiti aastaid saladuses.

Alles 8. juulil 1991 avati Pärnu muinsuskaitse seltsi eestvõttel siinsel Metsakalmistul Peeter Pätsi perekonna hauatähis. Sellest sündmusest võttis teiste seas osa poeg Ilmar.

Peeter Pätsi teeneid isamaa ees on kõrgelt hinnatud. Teda on autasustatud peale sõjaväeliste autasude Eesti apostliku õigeusu piiskopi Platoni II järgu mälestusmärgi, Valgetähe III järgu ja Läti Kolmetähe II järgu ordeniga, samuti Eesti loomakaitse liidu kõrgema teenetemärgiga.

    Tagasi üles